Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kivikalme
Mälestise registri number 10084
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 2237
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 11.08.08

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne maakonna vaneminspektor, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 05.03.2011.

Mälestise kirjeldus


Muistis asub kõrgel lagedal maal. Tema lähiümbrus on söödis, läände jäävad karjamaad, maanteest itta põllumaad. Kalme on ovaalse põhiplaaniga, OW suunas 60 m pikk, lääneotsast 11 m ja idaotsast vaid 5 m lai. Tema maksimaalne kõrgus ulatub 1 meetrini. Kalme lääneosas on 3 m läbimõõduga kive täis veetud süvend. Väiksem, ligikaudu 2 m läbimõõduga kamardunud lohk leidub veel päris kalmeala lääneotsas. Lohust vahetult lõuna poole on kuhjatud 6-7 m alale suurem kivihunnik. Lohkudega on kalmepinda tugevasti kahjustatud. Kalmeala on pealt kamardunud ja kerkib selgesti ümbritsevast maapinnast esile. Ometi pole ilma täpsustavate uurimisteta päris kindel, kas ta hõlmab kogu kirjeldatud ala 60 x 11 m.
Kalme on muistisena rahuldavalt säilinud. Tulevikus oleks otstarbekas kalmealale kogutud kivid ära koristada, kuid see saaks toimuda vaid arheoloogi järelvalvel.

Sisestatud: 12.11.2008.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub endisest Uugla mõisa peahoonest ca 400 m loode pool, Aida talust 300 m põhja-loode pool, teest 15 m läänes, on kolmest kalmest koosneva grupi põhjapoolseim.

Sisestatud: 10.11.2008.

Mälestise ajalugu


Uugla kalmeid on registreeritud Vello Lõugase poolt 1970. a. Neile juhtis esmakordselt tähelepanu Ilmar Allikmaa. Kalmet ei ole kaevatud (arheoloogiliselt põhjalikult uuritud).
Ilmselt kuuluvad kalmed I aastatuhande algusesse.

Sisestatud: 12.11.2008.

Üldinfo


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.

Sisestatud: 29.12.2014.