Mälestise tunnus

Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Mälestise kirjeldus

Tegemist on kolme lähestikku asuva kalmega, mis asuvad suhteliselt kõrgel, ida suunas madalduval karjamaal.
I kalme (10086), asub taluhoonest ca 40 m kagu pool, taluaiast kümmekond meetrit lõuna pool ja kujutab endast kagu-loode suunas 16,5 m pikkust, kirde-edela suunas 8,5 m laiust ja 0,7 m kõrgust ovaalset küngast. Kalme loodeservas kasvab kuusk.

Mälestise asukoha kirjeldus

Asukoht Veskimäe talu maal, Uugla-Auaste teest ca 200 m ida pool.

Mälestise ajalugu

I kalme uuriti 1977. a arheoloogide poolt läbi. Selgus, et tegemist oli korratult kuhjatud kivikalmega. Kivistik koosnes peamiselt raudkividest. Kivide vahel leidus ka tumedat mulda. Maetud oli kivide vahele ja alla põletatult. Leiti hulgaliselt panuseid: mõõk, 5 odaotsa, kirves, sõrmuseid, käevõrusid, hoburaudsõlgi jne. Leiud Ajaloomuuseumis.
Kalme kaevamise kohta: M. Mandel. Arheoloogilised kaevamised Uuglas. Töörahva Lipp nr 102, 30.08.1977. a.
Kalmed kuuluvad tõenäoliselt 11.-12. sajandisse.

Kaitsevööndi ulatus

Kaitsevööndi piirid on näidatud KKT juurde lisatud skeemil.

Üldinfo

Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.