Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 10089
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 13-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 11.08.08

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne maakonna vaneminspektor, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 05.03.2011.

Mälestise kirjeldus


Muistis paikneb kõrgel põllumaal ja kujutab endast ovaalse põhiplaaniga pealt lamedat raudkivi, mille pikkus OW suunas on 3,5 m ja laius NS suunas 2 m, suurim ümbermõõt maapinna lähedalt 8,5 m ja kõrgus 1,1 m. Kivi pinnakiht ida- ja lõunaservas on ära murenenud. Tervena säilinud alal leidub 13 korrapärast kunstlikku lohukest, milledest kaks omavad erilaadset teravat põhja. Lohukeste läbimõõt ulatub 4-7 cm-ni, sügavus kuni 2 cm-ni. Kaitse alla kuulub kivi ning selle lähim ümbrus, kus on keelatud igasugused mullatööd.

Sisestatud: 14.04.2008.

Mälestise asukoha kirjeldus


Asub Uugla-Auaste teest ca 50 m ida pool.

Sisestatud: 14.04.2008.

Mälestise ajalugu


Muistis on avastatud M. Mandeli poolt 30. augustil 1973. a.
Muistist on kasutatud kultusobjektina arvatavasti I aastatuhandel e.m.a.

Sisestatud: 14.04.2008.

Kaitsevööndi ulatus


Kaitsevööndi piirid on näidatud KKT juurde lisatud skeemil.

Sisestatud: 14.04.2008.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 29.12.2014.