Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Ohvrikivi
Mälestise registri number 10090
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 25-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: asukoht tuvastamata

Inspekteerimise kuupäev: 12.10.10

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne maakonna vaneminspektor, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Ohvrikivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil. Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Sisestatud: 05.03.2011.

Mälestise kirjeldus


Asub endise Aida talu karjamaal, Uugla mõisast ca 450 m edela pool, Uugla- Lääne-Nigula teest 390 m edelas. Veskimäe talust jääb muistis 700 m lääne-loode poole.
Kivi asub ida-läänesuunalise 100 m pikkuse ja 30-40 m laiuse kõrgendiku lääneosasse. Kõrgendikku piirab kõikjalt soine, osaliselt kraavitatud madalam ala. Kivi ümbruses, kõrgendiku lääneosas kasvab lepavõsa. Vaid ida pool on hõredate kadakatega kaetud lagendik. Kivist kümmekond meetrit lääne pool kulgeb põhja-lõunasuunaline kuivenduskraav. Teine lühem kraavijupp, mis lõikab ära kõrgendiku loodenurga, jääb kivist 6m loode poole.
Kivi ise ulatub vaid kümmekond cm maapinnast kõrgemale. Tema pikkus on OW suunas 1,2 ja laius 1,1 m. Pealtvaates on kivi ebakorrapärase viisnurkse kujuga. Tema lameda pealispinna keskosas leidub korrapärane ümara kujuga kunstlik süvend. Selle läbimõõt on 23 cm, sügavus keskelt 10 cm ja äärtelt 11 cm. Niisiis on süvendi põhi lame, isegi veidi keskelt ülespoole kummis.

Sisestatud: 11.03.2009.

Mälestise ajalugu


Kivi olemasolust andsid teavet Uugla küla Veskimäe talust Ilmar ja Arno Öövelid, kes teadsid seda juba lapsepõlvest. Ohverdamistraditsiooni ei teata, kuid ilmselt on siiski tegu ohvrikiviga. Registreeritud on muistis 1977. a. Muistis kuulub arvatavasti II aastatuhandesse .

Sisestatud: 11.03.2009.

Üldinfo


Ohvrikivid on rändrahnud, mis olid asustuse lähedal, enamasti heina-, karja- või põllumaal, osa ohvrikive on olnud taluõues või -aias. Mitmed neist asusid pühakohas ehk hiies, ohverdatud on ka püha puu või allika lähistel paiknenud kivile. Enamasti on ohvrikivina kasutusel olnud kivil looduslik nõgu, mõnel puhul on kivi pinnale inimese poolt tehtud suurem ümmargune siledapõhjaline kunstlik lohk. Rahvapärimuse kohaselt usuti, et ohvrikividel on imettegev ravivõime, millele viitab ka selliste kivide nimetus (tohtrikivi, arstikivi, liukivi jne). Samuti seostati kive müstiliste olenditega, kus ohverdaja oli kivi või sellega seostatava olendiga „lepingulistes suhetes” (nt Ukukivi, Tõnisekivi jne). Nendegi täpsem dateerimine pole veel võimalik: me ei tea, kas ohvrikive ka muinasajal pühaks peeti, samas ei ole kividele ohverdamise komme siiani lõplikult kadunud. Need kivid on eesti rahvausundist kõnelevad pärimusmälestised.

Sisestatud: 29.12.2014.