Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Ohvrikivi
Mälestise registri number 10103
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 106
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 06.05.13

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne maakonna vaneminspektor, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Ohvrikivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil. Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Sisestatud: 05.03.2011.

Mälestise kirjeldus


Muistis ise on rombja põhiplaaniga, madal, pealt peaaegu lame, väga urbse aukliku pealispinnaga raudkivi. Tema pikkus on NS suunas 2,5 m, laius 1,4 m, suurim ümbermõõt maapinna lähedalt 6,5 m ja kõrgus kõrgemas idaservas vaid 38 cm. Terve kivi pealispind on kaetud suuremate ja väiksemate, enamasti ebakorrapärase kujuga looduslike süvenditega. Võibolla on mända neist ka inimkäsi mõnevõrra töödelnud. Suurem rombja põhiplaaniga 40 x 30 cm suurune ja 10 cm sügavune süvend on näiteks kivi keskosas, veidi väiksem kolmnurkse põhiplaaniga 35 x 30 cm suurune ja 8 cm sügavune süvend lääneservas.

Sisestatud: 07.04.2009.

Mälestise asukoha kirjeldus


Muistis paikneb külatuumikust lääne-edela pool, küla läbivast teest linnulennul 900m lääne pool, Sepa talust 500 m lõuna-kagu pool, mererannast 300-350 m kirdes.
Muistis paikneb tasasel ja madalal mereäärsel karjamaal lageda maa ja võsa piiril. Võsa jääb kohe kivist itta, lage ala läände. Kivist 70 m lõuna pool algab mereäärne kõrkjastik, 50 m loodes (võsas) kulgeb ida-kirde-edela suunaline kraav.

Sisestatud: 07.04.2009.

Mälestise ajalugu


Kohaliku rahva jutu järgi nimetatakse Kalevipoja kiviks. Kivil olevat mehe jälg ja hobuse jälg. Arstimisest praegu midagi ei teata. Muistis on dateeritav II aastatuhandesse.

Sisestatud: 07.04.2009.

Üldinfo


Ohvrikivid on rändrahnud, mis olid asustuse lähedal, enamasti heina-, karja- või põllumaal, osa ohvrikive on olnud taluõues või -aias. Mitmed neist asusid pühakohas ehk hiies, ohverdatud on ka püha puu või allika lähistel paiknenud kivile. Enamasti on ohvrikivina kasutusel olnud kivil looduslik nõgu, mõnel puhul on kivi pinnale inimese poolt tehtud suurem ümmargune siledapõhjaline kunstlik lohk. Rahvapärimuse kohaselt usuti, et ohvrikividel on imettegev ravivõime, millele viitab ka selliste kivide nimetus (tohtrikivi, arstikivi, liukivi jne). Samuti seostati kive müstiliste olenditega, kus ohverdaja oli kivi või sellega seostatava olendiga „lepingulistes suhetes” (nt Ukukivi, Tõnisekivi jne). Nendegi täpsem dateerimine pole veel võimalik: me ei tea, kas ohvrikive ka muinasajal pühaks peeti, samas ei ole kividele ohverdamise komme siiani lõplikult kadunud. Need kivid on eesti rahvausundist kõnelevad pärimusmälestised.

Sisestatud: 29.12.2014.