Mälestise tunnus

Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil. Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Kirjeldus

Muistis kujutab endast kolmnurkse põhiplaaniga, pealt kumerat raudkivi, mille pikkus NS suunas 7,5 m, laius 5,8 m, kõrgus keskelt 3 m ja suurim ümbermõõt maapinna lähedalt 24 m. Kõige kõrgem on kivi pealispind keskosast veidi põhja pool. Selle kõrgema osa edelaservas leidub üks ilmselt kunstlik 12 cm läbimõõduga ja 5 cm sügavune, peaaegu ümara kuju ja põhiplaaniga lohuke. Erinevalt tüüpilistest nn väikeselohuliste kivide lohkudest pole see kuigi korrapärane ega siledaks lihvitud.
Kivi kõige kõrgemast osast vahetult lõuna poole jääb aga ida-lääne suunaline veidi madalam osa, mille kõige sügavam OW suunas 70 cm pikkune ja NS suunas 50 cm laiune, veidi nagu siledaks lihvitud süvend on 5 cm sügav. Võimalik, et sellesse süvendisse paigutati kunagi ohvriande.

Asukoha kirjeldus

Muistis paikneb Haeska küla põhjaosas, külla viivast teest 600 m loode pool, Tänava talust 130 m edela pool, tallu viivast teest 3 m läänes.
Kivi ümbrus on suhteliselt kõrge, ida suunas madalduv põllumaa. Kivi põhjaservas kasvab üks kõrgem puu, mujal kivi ümber mõned põõsad. Kivist 2 m loode pool on elektripost, mida ida poolt toetab raudbetoontugi. Kivist 4 m läänes pool kulgeb teega paralleelne põllukraav.

Ajalugu

Kohaliku rahva jutu järgi olevat tegemist Kalevipoja lingukiviga. „Hiiekivi“ või „Maaaluste kivi“ nimesid praegused kohalikud elanikud ei tea.
Muistis on dateeritav II aastatuhandesse.

Üldinfo

Ohvrikivid on rändrahnud, mis olid asustuse lähedal, enamasti heina-, karja- või põllumaal, osa ohvrikive on olnud taluõues või -aias. Mitmed neist asusid pühakohas ehk hiies, ohverdatud on ka püha puu või allika lähistel paiknenud kivile. Enamasti on ohvrikivina kasutusel olnud kivil looduslik nõgu, mõnel puhul on kivi pinnale inimese poolt tehtud suurem ümmargune siledapõhjaline kunstlik lohk. Rahvapärimuse kohaselt usuti, et ohvrikividel on imettegev ravivõime, millele viitab ka selliste kivide nimetus (tohtrikivi, arstikivi, liukivi jne). Samuti seostati kive müstiliste olenditega, kus ohverdaja oli kivi või sellega seostatava olendiga „lepingulistes suhetes” (nt Ukukivi, Tõnisekivi jne). Nendegi täpsem dateerimine pole veel võimalik: me ei tea, kas ohvrikive ka muinasajal pühaks peeti, samas ei ole kividele ohverdamise komme siiani lõplikult kadunud. Need kivid on eesti rahvausundist kõnelevad pärimusmälestised.