Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 10109
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 109
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 16.11.17

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne maakonna vaneminspektor, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 05.03.2011.

Mälestise kirjeldus


Kivi paikneb kagu-loodesuunalise laugete nõlvadega seljandiku põhjanõlval lehtpuumetsas (lepad, pihlakad, mõned kadakad). Kivi ise on väike, kagu-loode suunas 65 cm pikk, kirde-edela suunas 45 cm lai ja 1,7 m ümbermõõduga. Maapinnast ulatub välja vaid muistise edelaserv ja sedagi vaid 15 cm. Kogu kivi pind on kaetud looduslike süvendite ja uuretega. Mõned neist on ümara, mõned pikliku, mõned korrapäratu kujuga. Suurim, 10 cm pikkune, 3 cm laiune ja 2 cm sügavune süvend paikneb idaservas.

Sisestatud: 07.04.2009.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis jääb külatuumikust 1100 m edela poole, endise Tõrmi talu asemest 150 m lääne-edela poole. Vanasti läks Emmuvere külast tee Allika külla. Nüüd pääseb seda teed mööda vaid eelnimetatud Tõrmu talu asemeni, edasi on rada kadunud, puutüvedest ummistunud. Selle tee idaserva, taluasemest lõuna-kagu poole jääb lagendik, endine heinamaalapp.

Sisestatud: 07.04.2009.

Mälestise ajalugu


Arhiiviandmed kivi kohta puuduvad. Peetakse „Kitsejäljega kiviks“. Muistis dateeritav II aastatuhandesse.

Sisestatud: 07.04.2009.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 29.12.2014.