Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Ohverdamiskoht
Mälestise registri number 10112
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 12
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 18.05.17

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne maakonna vaneminspektor, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Ohverdamiskoht.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Sisestatud: 05.03.2011.

Mälestise kirjeldus


Muistis asub lääne ja loode suunas madalduval kõrgel maal, lehtpuumetsas, kus kasvab jalakaid, haabu ja sarapuid. Ohverdamiskohast vahetult ida ja kagu pool asub kõrge lage 200 x 200 m suurune karjamaa, kus tehakse jaanituld. Sellest eraldab hiiekohta põõsastest palistatud kirde-edela suunaline kiviaed.
Hiiemägi kujutab endast kirde-edela suunalist, ca 100 m pikkust ja 30-40 m laiust ning ida-kagu servas ümbrusest ca 1m kõrgemat küngast. Kõige kõrgem on maapind kiviaia kohal, madaldudes järk-järgult lääne suunas. Kõrgendiku põhjaosa läbib kagu-loode suunas teine kiviaed. Mujal leidub tihedamalt või hõredamalt enamasti 1 m läbimõõduga ja väiksemaid raudkive. Suurimaks on kõrgendiku lõuna-edelanõlval paiknev, 10,5 m ümbermõõduga ja 1,7 m kõrgune rändrahn, mis asub kiviaiast 15 m loode pool. Muld kivide vahel on pruunikat värvi, suhteliselt hele. Üksnes suurima kivi ja kiviaia vahelisel alal leidub musta, tahmast, põlenud kive sisaldavat mulda. Tegemist näib olevat tugevate tulejälgedega.

Sisestatud: 15.04.2009.

Mälestise asukoha kirjeldus


Asub Mägari küla tuumikust ca 800 m loode pool. Selle juurde saab maanteelt läände suunduvat põlluvaheteed mööda.

Sisestatud: 15.04.2009.

Mälestise ajalugu


Muistise kohta leidub andmeid:
H. Moora. Läänemaa muinasaeg. Tartu Ülikooli Arheoloogia Instituudi Toimetused VII. Tartu, 1942, lk 28;
J. Jung. Muinasteadus eestlaste maalt, III. Tartu, 1910, lk 221.
Muistis on dateeritav II aastatuhandesse.

Sisestatud: 15.04.2009.

Üldinfo


Hiied paiknevad maastikul väga erinevalt: silmapaistvatel looduslikel kohtadel, muinasaja lõpu asustusele lähedastes, kuid maastikuliselt tagasihoidlikes paikades või siis päris asustusest eemal üksildastes kohtades (nt soosaartel).
Hiiepuudeks olid tavaliselt tammed, pärnad, pihlakad, jalakad ja teised lehtpuud, okaspuudest sagedamini kadakad. Hiite vastu hakkas kirik tõsiselt võitlema 17. sajandil, mil paljud pühaks peetavad puudesalud maha raiuti. Seetõttu on tänaseni väga harva säilinud hiiesalusid, enamasti on alles üksikud pühad puud.
Hiite täpsem ajaline määratlemine on keeruline, sest enamasti puudub neis paigus tänapäevaste arheoloogiliste meetoditega uuritav kultuurkiht. Nende erilisus kultuuripärandis seisneb rikkalikus rahvapärimuses.

Sisestatud: 29.12.2014.