Mälestise tunnus

Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav.

Kirjeldus

Muistis paikneb kirde-edelasuunalise moreeniseljandiku kirdepoolses, ida suunas välja ulatuvas osas. Seljandik on linnuse kohal järsem lõunaküljel, madaldudes seal 15 m pikkuses lõigus 3 meetrit. Hoopis laugemad on seljandiku nõlvad muistise põhja- ja idapoolses küljes. Lääne suunas jätkub seljandik aga linnusega samal kõrgusel. Tubrilinna puhul näib tegu olevat suures osas lõhutud ringvall-linnusega, niisiis tüübilt maalinnusega. Seda lubab arvata säilinud valli jäänustest selgesti nähtav ring, eriti aga linnuse kaguküljel kõige tervemini säilinud valliosa ilme. See paremini säilinud valliosa on nähtav 18 m pikkuses lõigus. Lõigu kirdeosas on isegi kivimüüri servad üsna selgesti fikseeritavad. Müüri laius ulatub seal 3,5 meetrini, kõrgus 1,3-1,5 meetrini. Müüri ehitamiseks on seejuures kasutatud ka üsna suuri, kuni 1 m läbimõduga raudkive. Kõige paremini säilinud valliosast lääne pool on 4 m pikkuses lõigus kaitseehitised täielikult hävinud. Järgneb 13 m pikkune lõik 3,5 m laiust ja 0,8 m kõrguselt säilinud vallijäänuseid. Linnuse lõuna-edelaosas on 13 m pikkuses lõigus kaitseehitised samuti täielikult hävinud. Lääneküljel esineb (ilmselt laiali aetud) vallijäänuseid 30 m pikkusel ja maksimaalselt 10 m laiusel alal. Selle künkliku ala põhjapoolsesse ossa on kunagi (ilmselt liiva võtmiseks) lõhutud 3 m läbimõõduga auk. Hiljem on viimasesse aetud suuremaid kive ja seal kasvab saarepuid. Loodeservas on vall rohkem aimatav kui selgesti nähtav, põhjaservas siiski 13 m pikkusel ja 8 m laiusel alal veidi kõrgema künkliku alana hoomatav. Künkliku ala sulgeb kirdeservas suurem, 2,2 x 1,5 m suurune raudkivi. Idaküljel, 18 m pikkusel alal vall puudub. Võibolla asus selles küljes ka väravaava. Paremini säilinud ida-kagupoolsest valliosast 3 m ida pool seisab kirde-edelasuunalises reas veel kolm suuremat (suurim 1,3 x) raudkivi. Kuna ka maapind selles piirkonnas on linnusega ühekõrgune, võiks tegu olla mingi eellinnuse või värava eelkaitseehitise jäänukiga.
Maalinna valliga piiratud õueosa läbimõõt on ca 30 m. Seda suhteliselt tasast ala katab murukamar. Muld must, lausa tahmane. Lõuna-, ida- ja kirdeküljelt on vaade maalinnale avatud, kantsist edela, lääne ja loode pool kasvab aga lehtmets. Loodeküljelt ulatub metsaserv praktiliselt kindlustuse vallijäänusteni.
Maalinnast ida ja kirde pool leidub murukamaraga kaetud seljandikul hulgaliselt eri suurusega rändrahne. Linnusest läänes, metsa all leidub aga ulatuslikul alal üks Ridala ümbruse esinduslikumaid kivikülve. Maalinna müürijäänustest 28 m ida pool seljandikul asus varem silikaatkivist ehitatud elektrijaam: Hiljem see lõhuti, jäänused nähtavad. Samas ka maa sisse rammitud betoonpostid. Samasuguseid betoonposte ka linnuse lõunanõlval, valli asemest 10 m edelas. Linnusevallist 40 m kirde poolt kulges kagu-loode suunas rohtukasvanud karjatee, 90 m kirdes algavad aga põllumaad. Sealt põhja-kirde poole maapind madaldub. Nimetatud põllumaal on fikseeritud ka muinasaja lõppu kuuluv asulakiht. Võimalik, et asulakiht esineb ka linnuse ja põllumaa vahel söödis olevas seljandiku osas. Samuti on asula kultuurkiht fikseeritud linnusest lõuna pool seljandiku nõlval ja sellest madalamale jääval rohumaal. Kaugemal lõuna pool algab põld, mida linnuse lähedasest rohumaast eraldab kraav. Madalam ala linnusest edela pool on võssa kasvanud. Seal, 70 m linnusevallist edelas, on lehtpuuvõsas vesine, 6-8 m läbimõõduga allikalohk. Tegu on ilmselt ohvriallikaga.
Kuna muistist on varasematel sajanditel tublisti lõhutud ning tema ümbrus on kannatada saanud ka viimaste aastakümnete jooksul, tuleb teda muistisena halvasti säilinuks lugeda.

Asukoha kirjeldus

Asukoht Jõõdre külas mäeseljandikul, ümbruskonna kõrgeimas paigas. Ridala kirikust jääb linnus 1,8 km ida-kagu poole, Ridala-Martna maanteest 400 m edelasse, karjalautadest ca 200 m loodesse.

Ajalugu

Linnuse kohta leidub andmeid:
H. Moora. Muistsete linnuste uurimise tulemustest Eesti NSV-s. Muistsed asulad ja linnused. Arheoloogiline kogumik I. Tallinn, 1955, lk 82. H. Moora arvates kujutab Ridala Tubrilinn endast varem tekkinud ja veel muinasaja lõpusajandeil püsinud linnust.
L. Jaanits, S. Laul, V. Lõugas, E. Tõnisson. Eesti esiajalugu. Tallinn, 1982, joonis 165. Eesti ajaloo üldkäsitluses oletatakse, et Tubrilinn kuulub keskmise rauaaja linnuste hulka.
V. Lõugas, J. Selirand. Arheoloogia Eestimaa teedel. Tallinn, 1989, lk 109-110. Nenditakse, et „Kuigi linnuse ümbrusest kogutud leiud pärinevad nooremast rauaajast, liitub Tubrilinn tüpoloogiliselt rohkem keskmise ja vanema rauaaja linnustega“.
E. Tõnisson. Linnamäed ja maalinnad. Tallinn, 1966. E. Tõnisson mainib, et juba möödunud sajandil uuris linnust R. Hausmann, leides kaevamistel tammepalke. Veel möödunud sajandil olnud Tubrilinna vall hoopis paremini säilinud. „Linna“ ümber olnud võimsad kivimürakad. Tubrilinna on samastatud Majanpata linnusega kui ka Rotalaga.
Linnuselt on leitud ristikujuline pronksripats (AI 2643:125). Linnuse ümber on muinasaja lõpus olnud paljude küladega võimas asustus.
Muistis kuulub Mati Mandeli arvates 11.-13. sajandisse, ehkki on võimalik, et ta rajati algselt juba I aastatuhande III poolel.

Kaitsevööndi ulatus

Kaitsevööndi piirid nähtavad maa-ameti kaardil.

Üldinfo

Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.