10120 Linnus „Tubrilinn"
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | Linnus „Tubrilinn" |
---|---|
Mälestise registri number | 10120 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Mälestise liik | arheoloogiamälestis |
Arvel | 01.12.1997 |
Registreeritud | 01.12.1997 |
X-koordinaat | 478837.46 |
Y-koordinaat | 6526023.93 |
Mälestise vana number | 97 |
Ava kaardil |
Määrused ja käskkirjad(1)
Paikvaatlused(3)
Paikvaatluse kuupäev: 25.04.23
Menetleja: Allveearheoloogia nõunik, Maili Roio
|
Märksõna(3)
Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.
|
Kirjeldused(6)
Mälestise tunnus Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav. |
Kirjeldus Muistis paikneb kirde-edelasuunalise moreeniseljandiku kirdepoolses, ida suunas välja ulatuvas osas. Seljandik on linnuse kohal järsem lõunaküljel, madaldudes seal 15 m pikkuses lõigus 3 meetrit. Hoopis laugemad on seljandiku nõlvad muistise põhja- ja idapoolses küljes. Lääne suunas jätkub seljandik aga linnusega samal kõrgusel. Tubrilinna puhul näib tegu olevat suures osas lõhutud ringvall-linnusega, niisiis tüübilt maalinnusega. Seda lubab arvata säilinud valli jäänustest selgesti nähtav ring, eriti aga linnuse kaguküljel kõige tervemini säilinud valliosa ilme. See paremini säilinud valliosa on nähtav 18 m pikkuses lõigus. Lõigu kirdeosas on isegi kivimüüri servad üsna selgesti fikseeritavad. Müüri laius ulatub seal 3,5 meetrini, kõrgus 1,3-1,5 meetrini. Müüri ehitamiseks on seejuures kasutatud ka üsna suuri, kuni 1 m läbimõduga raudkive. Kõige paremini säilinud valliosast lääne pool on 4 m pikkuses lõigus kaitseehitised täielikult hävinud. Järgneb 13 m pikkune lõik 3,5 m laiust ja 0,8 m kõrguselt säilinud vallijäänuseid. Linnuse lõuna-edelaosas on 13 m pikkuses lõigus kaitseehitised samuti täielikult hävinud. Lääneküljel esineb (ilmselt laiali aetud) vallijäänuseid 30 m pikkusel ja maksimaalselt 10 m laiusel alal. Selle künkliku ala põhjapoolsesse ossa on kunagi (ilmselt liiva võtmiseks) lõhutud 3 m läbimõõduga auk. Hiljem on viimasesse aetud suuremaid kive ja seal kasvab saarepuid. Loodeservas on vall rohkem aimatav kui selgesti nähtav, põhjaservas siiski 13 m pikkusel ja 8 m laiusel alal veidi kõrgema künkliku alana hoomatav. Künkliku ala sulgeb kirdeservas suurem, 2,2 x 1,5 m suurune raudkivi. Idaküljel, 18 m pikkusel alal vall puudub. Võibolla asus selles küljes ka väravaava. Paremini säilinud ida-kagupoolsest valliosast 3 m ida pool seisab kirde-edelasuunalises reas veel kolm suuremat (suurim 1,3 x) raudkivi. Kuna ka maapind selles piirkonnas on linnusega ühekõrgune, võiks tegu olla mingi eellinnuse või värava eelkaitseehitise jäänukiga. |
Asukoha kirjeldus Asukoht Jõõdre külas mäeseljandikul, ümbruskonna kõrgeimas paigas. Ridala kirikust jääb linnus 1,8 km ida-kagu poole, Ridala-Martna maanteest 400 m edelasse, karjalautadest ca 200 m loodesse. |
Ajalugu Linnuse kohta leidub andmeid: |
Kaitsevööndi ulatus Kaitsevööndi piirid nähtavad maa-ameti kaardil. |
Üldinfo Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid. |