Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Ohvrikivi
Mälestise registri number 10124
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 103
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 05.11.10

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne maakonna vaneminspektor, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Ohvrikivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil. Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Sisestatud: 05.03.2011.

Mälestise kirjeldus


Ohvrikivi asub kõrgel lagedal karjamaal. Kivist sadakond meetrit lääne pool on olnud Jaanimäe nimeline kõrgem kivine küngas- looduslik kõrgendik, millele põlluharimise käigus hulgaliselt kive peale veetud. Kivist 100 m põhja pool ja 250 m ida-kirde pool leidub kaks väiksemat kamardunud kivivaret (ilmselt vanad põllukivihunnikud). Kivist 4 m põhja pool kasvab pihlakas, ümbruskonnas tammesid, mände.
Kivi ise on ebakorrapärase trapetsja põhiplaaniga ja kirde-edela suunalise harjaga. Tema pikkus ulatub NS suunas 4,3 meetrini, laius 3,8 meetrini, suurim ümbermõõt maapinna lähedalt 14 m, kõrgus kuni 1,85 m.
„Leedekoha“ nimelist ohvrikohta praegusel ajal ei teata. Võimalik, et selleks ongi kivi lähim ümbrus, kuid ohverdada võidi ka Jaanimäel võiteistel väiksematel kivivaretel. Ohvrikivi on muistisena hästi säilinud.

Sisestatud: 14.12.2010.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Lannuste külas teede ristumiskohas, endise Lepiku talu maal, sellest talukohast ca 550 m edela pool, Ridala kirikust ca 1,6 km lõuna pool.

Sisestatud: 14.12.2010.

Mälestise ajalugu


Ohvrikivi kohta leidub andmeid:
A. Karu. Ridala kihelkonna muinasjäänused, 1923. a (Ajaloo Instituudi arhiivis), lk 34. Selle järgi olla kivi visatud Puise rannast Kalevipoja poolt. Kivil olevat käidud vanasti ohverdamas.
Leedekoha kohta leidub andmeid kirjandusmuuseumi rahvaluuleosakonnas: A. Karu, E 54059: „Hiiekoht Kolila külas, Lepiku talu karjamaal söödilapp kannab nime „Leeda koht“. Olla vana eesti jumala (Leede) asukoht, kuhu talle olevat ohvreid viidud. Koht on karjamaaks ja mingisugust erilist märki ei ole.“
Muistis on dateeritav II aastatuhandesse.

Sisestatud: 14.12.2010.

Kaitsevööndi ulatus


Kaitse alla kuulub kirjeldatud ohvrikivi ja selle lähim ümbrus. Kõnealusel alal on keelatud igasugused mullatööd ja prahi mahapanek. Kuna „Leedeloha“ täpset asukohta pole teada, tuleks igasugused suuremad mullatööd (peale põlluharimise olemasolevates piirides) läbi viia vaid arheoloogilise järelevalve all.
Kaitsevööndi piirid nähtavad maa-ameti kaardil.

Sisestatud: 14.12.2010.

Üldinfo


Ohvrikivid on rändrahnud, mis olid asustuse lähedal, enamasti heina-, karja- või põllumaal, osa ohvrikive on olnud taluõues või -aias. Mitmed neist asusid pühakohas ehk hiies, ohverdatud on ka püha puu või allika lähistel paiknenud kivile. Enamasti on ohvrikivina kasutusel olnud kivil looduslik nõgu, mõnel puhul on kivi pinnale inimese poolt tehtud suurem ümmargune siledapõhjaline kunstlik lohk. Rahvapärimuse kohaselt usuti, et ohvrikividel on imettegev ravivõime, millele viitab ka selliste kivide nimetus (tohtrikivi, arstikivi, liukivi jne). Samuti seostati kive müstiliste olenditega, kus ohverdaja oli kivi või sellega seostatava olendiga „lepingulistes suhetes” (nt Ukukivi, Tõnisekivi jne). Nendegi täpsem dateerimine pole veel võimalik: me ei tea, kas ohvrikive ka muinasajal pühaks peeti, samas ei ole kividele ohverdamise komme siiani lõplikult kadunud. Need kivid on eesti rahvausundist kõnelevad pärimusmälestised.

Sisestatud: 29.12.2014.