Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu
Mälestise registri number 10127
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 101
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 10.11.10

Menetleja: Läänemaa nõunik, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 05.03.2011.

Mälestise kirjeldus


Muistis asub ümbrusest ca 1-1,5 m kõrgemale tõusval lagedal kõrgendikul, selle kõrgemas loodeosas. Kalmistu täpsemaid piire pole ilma arheoloogiliste kaevamisteta võimalik kindlaks määrata. Kõrgendiku kõrgemas, ca 30 m läbimõõduga osas võib näha kahte vana murukamarasse kasvanud kruusaauku. Neist suurem on kagu-loode suunas piklik, mõõtmetega 15 x 12 m, väiksem aga ümar, läbimõõduga 3 m. Mõlema augu sügavus on ca 1 m. Väiksema süvendi idaservas võib näha nelja-viit kuni 1 m läbimõõduga raudkivi. Muistis on kruusavõtmisega tugevasti kannatada saanud. Kõrgendiku kõrgemas osas võib veel olla säilinud matuseid.

Sisestatud: 20.12.2010.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Sinalepa külas Vaduma talu maal, taluhoonetest sadakond meetrit ida-kagu pool. Ridala-Kiideva maanteest jääb muistis sadakond meetrit kagu poole.

Sisestatud: 20.12.2010.

Mälestise ajalugu


Muistise kohta leidub andmeid:
Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnas RKM II 319,422.1971. M. Hiiemäe: „Vadumaa mäelt, Vadumaa talu karjamaalt on midagi leitud. Tehti uudismaad, aga see koht jäeti alles. Seal on ka vana matmispaik.“
Ilmselt on luid leitud kruusavõtmisel, millal see aga toimus, ei tea enam keegi öelda. Arvatavasti pärinevad ka teated kohast kui kalmistust kruusavõtmise ajast.
Muistis on dateeritav oletatavalt II aastatuhande I poolde või keskpaika.

Sisestatud: 20.12.2010.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 29.12.2014.