Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu "Kabelimägi"
Mälestise registri number 10132
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 41-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 14.06.17

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne maakonna vaneminspektor, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 28.03.2007.

Mälestise kirjeldus


Muistis paikneb suhteliselt kõrgel, maantee ja põllu vahelisel söödialal. Tema lääneosa on söötis põllulapp. Seda eraldavad muust söödialast kirde ja kagu poolt põõsaste ja puudega palistatud kiviaiad. Kalmistu ala kaguosa on künklik rohumaa, põhjaosa samuti rohumaa, kuhu on kogutud kivi- ja mullahunnikuid. Maantee lõunaserva ehitatud laudahoone kohalt suundub kalmistule läbi madalama, ilmselt ammu lõhutud piirkonna rohtukasvanud rada, millesse on sõidetud sügavad vaod. Selle raja vasakus servas oli 2002. a kevadel veel püsti kaitsetahvel, viimasest loode pool lebasid vana kiviristi tükid. Kiviristist loode poole põlluserva oli kogutud 10 m läbimõõduga ja 1 m kõrgune kivihunnik. Ilmselt on tegemist vana keldrikohaga. Kivihunnikust edasi loode pool leidub ida-läänesuunaline 20 x 10 m suurune mullahunnik. Kalmistuala idapiirkonda, mida idast piirab maanteeni ulatuv põllusiil, on kogutud hulk kive, kivide vahel kasvavad suured lehtpuud.
Kalmistu säilivus muistisena on ebaselge. Ilmselt on ta mitmesuguste mullatööde tagajärjel tugevasti kahjustada saanud.

Sisestatud: 28.03.2007.

Mälestise asukoha kirjeldus


Muistis asub Rummu külas, Haapsalu-Tallinna maanteelt läbi endise Ridala raudteejaama kagusse, endise Võnnu mõisa juurde viiva kruusatee kirdeservas, selle tee ja Leediküla-Võnnu-Ridala tee ristumiskohast 350-420 m lääne-loode pool. Undo-Hansu (end Unda-Antsu) talust jääb kalmistu 80-145 m põhja poole, end. Tänava-Jüri (nüüd Keldi?) talust 170-240 m ida-kagu poole Läätsa I kinnistule. Kalmistu täpsemaid piire on võimatu ilma suuremate kaevamisteta kindlaks määrata. Tinglikult hõlmab muistis ida-lääne suunas oletatavalt 70 m pikkuse ja põhja-lõuna suunas 65 m laiuse ala, kusjuures kalmistu lõunapiir kulgeb maanteest 15 m põhja poolt, põhjapiir põllumaa ja söödiala piirist veel 20m põhja poolt, läänepiir Tänava-Jüri (Keldi) talust 170 m, idapiir 240 m ida poolt.

Sisestatud: 28.03.2007.

Mälestise ajalugu


Muistis on varem dateeritud 15.-18. sajandisse, Kuna kalmealalt puuduvad dateerivad leiud, ei saa seda dateeringut praegu oluliselt täpsustada.
Muistise kohta leidub andmeid: A. Karu. Ridala kihelkonna muinasjäänused, 1923, lk 19. Mainitakse, et juba kirjeldamise ajal oli kalme osaliselt lõhutud, äärtest üles küntud ja kalme keskele oli ehitatud kelder. Kohalt olla leitud palju inimluid ja vanu rahasid. Ilmselt on lõhkumine jätkunud ka nõukogude ajal, mil kalmele on veetud suur osa seal praegu asuvatest kividest.
Võimalik, et tervem kalmeosa on just praegusest söödialast põhja poole jääval põllul.

Sisestatud: 28.03.2007.

Kaitsevööndi ulatus


Kaitsevööndi piirid on näidatud KKT juurde lisatud skeemil.
Kaitse alla kuulub kogu kalmistu kirjeldatud piirides ning kaitsevööndina selle lähim ümbrus. Lõunapoolseks piiriks on maantee, põhjaküljel kulgeb kaitsevööndi piir söödiala ja põllu piirist veel 50 m põhja poolt. Ka ida- ja lääneküljel hõlmab kaitseala 50 m laiuse vööndi kirjeldatud kalme piirist kaugemal. Seega on kalme kaitsevöönd ida-lääne suunas 170 m ja põhja-lõuna suunas 120 m. Kõnealusel alal on keelatud igasugused mullatööd va tavalised põllutööd kaitsevööndis kalmealast põhja pool ning prahi ja kivide kogumine.

Sisestatud: 28.03.2007.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 29.12.2014.