Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Hiiekünnapuu
Mälestise registri number 10139
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 117-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: halb

Inspekteerimise kuupäev: 21.03.16

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne maakonna vaneminspektor, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Hiiepuu, Hiiekünnapuu.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Sisestatud: 05.03.2011.

Mälestise kirjeldus


Muistis asub suhteliselt madalal maal, maantee ja lõuna suunas tõusva põllu vahelisel söödialal. Puud on tavaliselt nimetatud hiiepärnaks, tegemist on aga umbes 10 m kõrguse ja 10m võra läbimõõduga künnapuuga. Dateeritud II aastatuhandesse.
Puul on olnud 5,7 m ümbermõõduga ja 2 m kõrgusega tüvi. Kahe meetri kõrguselt hargneb tüvi kolmeks jämedaks haruks. Tüve idakülg on 1,8 m kõrguselt ja 1,5 m laiuselt õõnes, lõhutud ja põletatud. Viimase sõja ajal olla mustlased õõnsuses tuld teinud. Kahjustustest hoolimata puu siiski elab.
Maapind puu all on võrdlemisi tasane, va kraav maantee ääres. Kuna puu on hävimisohus, ei saa muistist pidada rahuldavalt säilinuks.

Sisestatud: 12.03.2007.

Mälestise asukoha kirjeldus


Puu jääb uue ja vana maanteeharu hargnemiskoha lähedale, Palivere alevikku viiva teeharu lõunaserva. Teetammist asub puu umbes 4 m lõuna pool.

Sisestatud: 12.03.2007.

Mälestise ajalugu


Muistise kohta leidub andmeid: J. Jung. Muinasajateadus eestlaste maalt. III Tartu, 1910, lk 227. Nimetatakse hiiepuuks. Ohverdamistraditsiooni ei teata, kuid seda tuleb tõenäoliseks pidada.

Sisestatud: 12.03.2007.

Kaitsevööndi ulatus


Kaitsevööndi piirid näidatud KKT juurde lisatud skeemil.

Sisestatud: 12.03.2007.

Üldinfo


Hiied paiknevad maastikul väga erinevalt: silmapaistvatel looduslikel kohtadel, muinasaja lõpu asustusele lähedastes, kuid maastikuliselt tagasihoidlikes paikades või siis päris asustusest eemal üksildastes kohtades (nt soosaartel).
Hiiepuudeks olid tavaliselt tammed, pärnad, pihlakad, jalakad ja teised lehtpuud, okaspuudest sagedamini kadakad. Hiite vastu hakkas kirik tõsiselt võitlema 17. sajandil, mil paljud pühaks peetavad puudesalud maha raiuti. Seetõttu on tänaseni väga harva säilinud hiiesalusid, enamasti on alles üksikud pühad puud.
Hiite täpsem ajaline määratlemine on keeruline, sest enamasti puudub neis paigus tänapäevaste arheoloogiliste meetoditega uuritav kultuurkiht. Nende erilisus kultuuripärandis seisneb rikkalikus rahvapärimuses.

Sisestatud: 29.12.2014.