Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 10143
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 46-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 16.11.17

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne maakonna vaneminspektor, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 05.03.2011.

Mälestise kirjeldus


Asub kõrgel lagedal põhja suunas madalduval karjamaal, väikesest männitukast 10 m kirde pool.
Muistis kujutab endast ovaalse põhiplaaniga ja kumera pealispinnaga raudkivi (pikkus NS suunas 3 m, laius 2,3 m, suurim ümbermõõt 9,3 m ja kõrgus1,4 m), millel leidub 1 kindel ja 4 kaheldavat korrapärast kunstlikku kultuselohukest. Lohkude mõõtmed: läbimõõt 4-6 cm, sügavus 0,5-1,2 cm.

Sisestatud: 18.03.2009.

Mälestise asukoha kirjeldus


Muistis asub Paju taluhoonetest ca 220 m, Männi talust ca 120 m lääne pool. Maanteest jääb kivi 0,6 km põhja poole.

Sisestatud: 18.03.2009.

Mälestise ajalugu


Avastatud T. Kempi poolt 1979. a, peaks kuuluma I aastatuhandesse e.m.a.

Sisestatud: 18.03.2009.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 28.12.2014.