Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kivikalme
Mälestise registri number 10156
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 88
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 11.08.08

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne maakonna vaneminspektor, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Sisestatud: 13.11.2008.

Mälestise kirjeldus


Muistis jääb Koela küla tuumikust 300 m põhja poole, Uugla - Lääne-Nigula teest 150 m lääne poole.

Muistis paikneb kõrgel põllumaal, ümbruskonna kõrgeimas paigas. 1953. aastal võeti põllult kruusa, kusjuures tekkis OW suunas 30 m pikkune ja 15 m laiune süvend. Hiljem lükati süvendisse põllult kogutud kivid. Praegu on see süvend vaid 1 m võrra keskelt sügavam kui ümbritsev põllupind. Süvendi ümber lasub aga 1-2 m laiune ja sama kõrge kividevöönd. Kivide vahele on kasvanud väikesi puid ja põõsaid. Eriti palju on kive süvendi ida- ja lääneotsas.
Kivivarest 10 m kagu pool on 5 x 3 m suurune kivihunnik, kuhu on kogutud eriti suuri, kuni 2 m läbimõõduga raudkive. Kruusa võtmisel leiti süvendist hulk luustikke. Need lebasid mitte ristiusule traditsiooniliselt peaga läände, vaid kuidagi teisiti, kuidas täpselt, seda ei mäletata. Leide ei märgatud.
Kuna süvendi piirides on kalmistu hävitatud, selle piirid aga teadmata, tuleks kaitse all hoida süvendi lähiümbrust. Selle ala suuruseks on 50 meetrine vöönd ümber kividega täidetud süvendi.
Arhiiviandmete põhjal selgub, et kohalt võeti kruusa juba 1910. a, kusjuures kruusa äraviija pidi selle asemele tooma koorma mulda. Kruusa võttes täheldati seal 1,8-2,1 m laiust musta mulla kihti, mis lasus kirde-edelasuunalise „kraavina“. Mullast leiti odaotsi, rauatükke, nööbitaolisi pronksesemeid jm. Kõik need esemed läksid kaotsi. Muuseumi jõudis vaid üks odaots. 1933. a inspekteeris kalmistut arheoloog A. Vassar. Siis olnud musta mullaga „kraavi“ kirdeosa veel alles ning leiti üks hõbemünt. Vassari arvates on tegu maa-aluse laibamatusega (A. Vassar. Lääne-Nigula kihelkonna antikvaarilis-topograafiline kirjeldusreis Lääne-Harjumaal ja Põhja-Läänemaal 1933. a Ajaloo Instituudi arhiivis).
1990-ndate alguses märkas kohalik kodu-uurija Saamo Heldemaa kivivarest veidi ida pool põllul tumedas mullas põlenud luukilde. Seega on ilmselt tegemist nii põletus- kui laibakalmistuga.

Muistis peaks kuuluma I aastatuhande II poolde.

Sisestatud: 13.11.2008.

Üldinfo


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.

Sisestatud: 28.12.2014.