Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 10158
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 94-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 16.11.17

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne maakonna vaneminspektor, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 05.03.2011.

Mälestise kirjeldus


Muistis paikneb suhteliselt kõrgel ja tasasel maal, 10-15 m kõrguse hõreda lehtpuumetsa all, ida-läänesuunalisest madalast kiviaiast 3 m lõuna pool. Kiviaia põhjaservas kulges varem karjatee.
Kivi on kolmnurkse kujuga, pealt peaaegu lame, veidi lohkus. Tema pikkus on OW suunas 2 m, laius 1,3 m, maksimaalne kõrgus vaid 50 cm ja suurim ümbermõõt maapinna lähedalt 6,8 m. Kivi pealispinnal, selle idaosas, leidub 4 ümara kujuga korrapärast kunstlikku kultuselohukest, millede läbimõõt 5-6 cm ja sügavus 1-1,5 cm.

Sisestatud: 20.03.2009.

Mälestise asukoha kirjeldus


Asub Sõeru talust 120 m lõuna pool, Linnamäe - Lääne-Nigula teest ca 850 m lõuna-edela suunas.

Sisestatud: 20.03.2009.

Mälestise ajalugu


Muistis on avastatud S. Heldemaa poolt 1981. aastal ning on dateeritav I aastatuhandesse eKr.

Sisestatud: 20.03.2009.

Kaitsevööndi ulatus


KÜ 77601:001:2170 on kaitsevöönd, kivi ise asub KÜ-l 77601:001:1880.

Sisestatud: 20.04.2009.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 28.12.2014.