Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 10159
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 118-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 17.04.09

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne maakonna vaneminspektor, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 05.03.2011.

Mälestise kirjeldus


Muistis paikneb kõrgel ja lagedal põllumaal, ümbruskonna kõrgeimal kohal. Tegemist on ovaalse põhiplaaniga ja kirde-edela suunas pikliku raudkiviga. Kivi pikkus on kirde-edela suunas 3,5 m ja laius 2,2 m, ümbermõõt 8,8 m ja kõrgus 1,4 m.
Kivi kõige kõrgemas osas (idaosas) leidub lähestikku kolm korrapärast kunstlikku lohukest, millede läbimõõt on 5-6 cm ja sügavus 0,5-1 cm. Lohud on ümara kujuga ja siledate põhjadega.

Sisestatud: 20.03.2009.

Mälestise asukoha kirjeldus


Asub Sepa talust 250 m lääne pool, Lääne-Nigula kirikust ja Koela kalmistust ca 1 km loode pool.

Sisestatud: 20.03.2009.

Mälestise ajalugu


Muistis on avastatud S. Heldemaa poolt 1982. aastal ning on dateeritav I aastatuhandesse eKr.

Sisestatud: 20.03.2009.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 28.12.2014.