Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 10160
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 142-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 19.03.08

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne maakonna vaneminspektor, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 05.03.2011.

Mälestise kirjeldus


Muistis asub Rätsepa talust 220 m kirde pool, Mauru talust 130 m kagu pool. Koela-Taebla teest jääb kivi umbes 80 meetrit loode poole, Koela küla tuumikust ca 900 m edelasse.

Muistis paikneb suhteliselt kõrgel lagedal põllumaal ja kujutab endast peaaegu ümara (viienurgalise põhiplaaniga) ning pealt üsna lamedat raudkivi. Kivi pealispinna idaosa on lõhutud, kusjuures sellesse ossa on kogutud väiksemaid kive ja mulda. Pealispinna tervemas osas (keskosast veidi põhja pool) leidub üks 7 cm läbimõõduga ja 1,5 cm sügavune kunstlik kultuslohuke.
Pealt osaliselt sammaldunud kivi pikkus on OW suunas 2,5 m, laius 2 m, kõrgus 0,75 m ja suurim ümbermõõt 8,5 m. Kivist põhja pool kasvavad mõned noored puud/põõsad.
Et kivi pealispinnast on osa hävinud, tuleb seda lugeda muistisena vaid rahuldavalt säilinuks.

Sisestatud: 04.08.2008.

Mälestise ajalugu


Kivi on muistisena avastatud M. Mandeli ja S Heldemaa poolt 1983. a.

Mälestis on dateeritav I aastatuhandesse e.m.a.

Sisestatud: 04.08.2008.

Kaitsevööndi ulatus


Kultusekivi paikneb ühises kaitsevööndis asulakohaga reg nr 19154. Kaitsevööndi piirid on näidatud KKT juurde lisatud skeemil.

Sisestatud: 04.08.2008.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 28.12.2014.