Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kalmistu
Mälestise registri number 10166
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 90
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 08.04.09

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne maakonna vaneminspektor, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 05.03.2011.

Mälestise kirjeldus


Kalmistu hõlmab põldudevahelise, NS suunas 100 m pikkuse ja OW suunas 30-40 m laiuse kõrgema (ümbritsevast põllust 1 m kõrgemale tõusva) söödilapi põhjapoolse osa. Viimase pikkus on OW suunas 40 m, laius NS suunas u 30 m. Tegelikult võib matuseid esineda ka väljaspool seda ala. Kalmistu pind on kogu ulatuses kaetud sinna kaevatud lohkude ja aukudega. Korrapärasem ristkülikukujuline (6 x 4 m suurune ja 0,5 m sügavune) lohk leidub kalmistu loodeosas, suurem ovaalne (12 x 10 m) lohk kaguosas, kaks veidi väiksemat lohku edelaosas. Viimasesse on kogutud kuni 0,5 m läbimõõduga raudkive.
Kalmist põhjaosas kasvab hõredalt 2-10 m kõrgusi mände. Tema võrdlemisi järsult kerkiva põhjaserva äärde on 10 m pikkusele alale kogutud rida raudkive.
Kalmistu on muistisena halvasti säilinud, sest vaevalt leidub seal veel rikkumata matuseid.

Sisestatud: 12.03.2007.

Mälestise asukoha kirjeldus


Endise administratiivse jaotuse kohaselt Lääne-Nigula kihelkond Kõnnu küla, endise Sõõrusmaa talu maal, talust 45 m kagu pool. Sõõrusmaa talu jäi Palivere asulast 400-500 m lääne poole, vanast Palivere-Haapsalu maanteest 50 m lõuna poole.

Sisestatud: 12.03.2007.

Mälestise ajalugu


Kalmistu kohta leidub andmeid:
J. Jung. Muinasajateadus eestlaste maalt III. Tartu, 1910, lk 225;
A. Veitmann. Lääne-Nigula kihelkonna antikvaar-topograafiline kirjeldus. 1927 (käsikiri Ajalooinstituudi arheoloogiasektoris), lk 37.
Nimetatud allikates on küngast, kus kalmistu asub, nimetatud Haudjamäeks. Kalmistult olevat varasematel aegadel luid ja värvilisi helmeid leitud. Leiud on kaduma läinud.

Sisestatud: 12.03.2007.

Kaitsevööndi ulatus


Kaitsevööndi piirid näidatud KKT juurde lisatud skeemil.
Riikliku kaitse alla kuulub nii kirjeldatud kalmistuala, kui selle lähim ümbrus, vähemalt 10m raadiuses. Otstarbekas oleks kaitsetsooni lülitada kogu praegune söödiala, sest pole välistatud võimalus, et sealgi leidub matuseid. Kogu kirjeldatud alal peaks olema keelatud igasugused mullatööd ja prahi mahapanek.

Sisestatud: 12.03.2007.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 23.12.2014.