Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus
Mälestise registri number 10167
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 83
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 08.04.09

Inspektor: Läänemaa nõunik, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu, maastikuliselt eristatav.

Sisestatud: 28.01.2009.

Mälestise kirjeldus


Linnus asub kõrgel, järsu lääneküljega ja laugjalt madalduva idanõlvaga liivaseljandikul. Seljandikku katab 10-15 m kõrgune segamets. Seljandik madaldub linnuse õuel laugjalt lõuna suunas, järsemalt aga linnuse lõunavallist lõuna pool. Lääneküljelt on liivaseljandiku kõrgus 15-20 m. Vallide ja kraavidega on linnus piiratud põhja ning lõuna poolt, idas kaitseehitised puuduvad. Ka lõunapoolne kraav on vaevumärgatav. Muistist on peetud pooleldi valmis ehitatud linnuseks. Ka on arvatud, et kuna kaugemal idas asub Marimetsa raba, oli sealt linnusele oht väiksem. Põhjapoolne vallikraav on 3 m lai ja 70 m pikk. Lõunaotsast on kraav 1,5 m sügav, madaldudes põhja suunas. Kraavi 30 m pikkune lõunapoolne osa on hästi nähtav. See osa lõpeb suurema kiviga ja kivist edasi leidub kraavi põhjas piklik 5 m pikkune ja 1,5 m sügavune sissekaevatud auk. Edasi põhja pool on veel 30 m madalamat kraavi. Linnuse põhjavall kulgeb kraavist 8-10 m lõuna poolt, on 70 m pikk, maksimaalselt (lõunaosas) 10 m lai, laugete nõlvadega ja 1,6-2 m kõrge. Ta kulgeb võrdlemisi sirgelt ida-lääne suunas. Valli lõunaossa on kaevatud paar 2m läbimõõduga auku, keskossa üks 3 x 2 m suurune auk. Lõunavall jääb põhjavallist lääneservas 160 m, idaosas 150 m lõuna poole. Vall on jälgitav enam kui 120 m pikkusel alal. Edasi leidub valli kulgemise joonest ida pool suur raudkivirahn. Lõunavall on 8m lai ja lõunaosas 1,6 m kõrge. Üle mõlemat valli on kulgenud seljandiku läänenõlvast 40 m ida pool metsaveotee. Linnuse õuel on see teinud kaare lähenedes järsaku nõlvale. Järsaku ääres 2 m laiusel alal vallid puuduvad, võimalik, et on selles osas hävinud.
Lõunavallist lõuna pool kraavi selgelt näha pole, varem on see olnud 1,5 m laiuse ja 0,5 m sügavusena jälgitav 58 m pikkuselt (A. Veitmann, lk. 24-25).

Sisestatud: 01.03.2007.

Mälestise asukoha kirjeldus


Asub Allikmaa külas, Piirsalu metskonna maal. Linnus jääb Palivere-Martna teest u 500 m ida poole, Tallinn-Haapsalu maanteest 700 m lõunasse.

Sisestatud: 28.01.2009.

Mälestise ajalugu


Muistis kuulub oletetavalt I aastatuhande II poolde.
Linnuse kohta leidub andmeid: A. Veitmann. Lääne-Nigula kihelkonna antikvaar-topograafiine kirjeldus, 1927, lk 24-25;
E.Tõnisson. Linnamaäed ja maalinnad, 1966. (Tõnisson arvab linnuse pärinevat muinasaja lõpust);
H. Moora. Läänemaa muinasaeg, 1942. (Moora pidas seda pooleldi valmis ehitatud linnuseks).
Linnusel leiduvad kaevamisjäljed pärinevad enamasti raudtee ehitamise ajast, mil ehitajad olevat käinud sealt kulda otsimas. Teadaolevalt mälestiselt leiud puuduvad. 1999. a juunis lõunavalli põhjanõlvale kaevatud proovišurfis tuli päevavalgele nõrk põlemiskiht, millest koguti ka veidi sütt, teises, vallist 5 m õue poole kaevatud prooviaugus põlenud kiht puudus.

Sisestatud: 01.03.2007.

Kaitsevööndi ulatus


Kaitsevööndi piirid näidatud KKT juurde lisatud skeemil.

Sisestatud: 28.01.2009.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 23.12.2014.