Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 10168
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number -
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 14.06.18

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne maakonna vaneminspektor, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 05.03.2011.

Mälestise kirjeldus


Muistis paikneb kõrgel söödialal, kus kasvab lehtpuid. Üks toomingas kasvab vahetult kivi idaservas. Kivist kümmekond meetrit ida pool asub põld. Muistis kujutab endast ovaalse põhiplaaniga ja lameda, ida suunas madalduva pealispinnaga raudkivi. Kivi pikkus on NS suunas 2,6 m ja laius 2,3 m, kõrgus lääneservas 0,95 m ja suurim ümbermõõt maapinna lähedal 7,5 m. Kivi kõrgemal idaserval leidub 4 korrapärast ümara kuju ja põhjaga kunstlikku kultuselohukest läbimõõduga 6-8 cm ja sügavusega 1-2 cm. Kivi loodeservast on tükk välja murenenud.

Sisestatud: 23.03.2009.

Mälestise asukoha kirjeldus


Muistis jääb endisest Taebla raudteejaamast 400 m kirde poole, Taebla-Martna teest 60 m ida poole, Piiri tänava äärest 20 m põhja poole.

Sisestatud: 23.03.2009.

Mälestise ajalugu


Muistis on avastatud S. Heldemaa poolt 1994. a augustis. Dateeritav I aastatuhandesse eKr.

Sisestatud: 23.03.2009.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 23.12.2014.