Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 10174
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 27-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 11.08.08

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne maakonna vaneminspektor, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 17.11.2008.

Mälestise kirjeldus


Kultusekivi jääb endise Tagavere mõisasüdamesse, häärberi asemest 20-23 m lääne-loode poole, maanteelt lähtuvast endise kolhoosi aida juurde viivast teest 3 m lääne poole. Kunagine mõisa juurviljakelder jääb kivist kümmekond meetrit lääne poole.

Muistis asub võrdlemisi kõrgel maal, kohal, kus õgvendatud Taebla jõgi teeb järsu käänu ida poole. Kivi ümber kasvab rühm vahtraid ja sireleid. Kivi on ovaalse, veidi trapetsja põhiplaaniga, pealt võrdlemisi lame, kerge kaldega ida suunas. Tema pikkus NS suunas ulatub 3,8 m-ni, laius OW suunas 2,5 m-ni, kõrgus lääneservas 0,7 m, suurim ümbermõõt 10,5 m. Kivilae lääneserva lähedal leidub 6 korrapärast kunstlikku lohukest läbimõõtudega 5-6,5 cm.

Mälestis on esmakordselt registreeritud Mati Mandeli poolt 28. augustil 1977. Muistis kuulub I aastatuhandesse e.m.a.

Sisestatud: 17.11.2008.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 23.12.2014.

z