Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 10175
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 173-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 18.11.08

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne maakonna vaneminspektor, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 17.11.2008.

Mälestise kirjeldus


Kultusekivi jääb endise Tagavere mõisasüdamest 200 m põhja poole, maanteest 37 m põhja poole.

Muistis asub Tagavere muinasasulakohas lähedal, sellest ca 80 m lääne pool põllulapil, suhteliselt kõrgel maal. Kivi ümber kasvavad saared ja vaher. Kivi ise on kolmnurkse põhiplaaniga ja OW-suunalise harjaga. Tema pikkus NS suunas 3,9 m ja laius OW suunas 2,7 m, suurim kõrgus 1,2 m ja ümbermõõt maapinna lähedalt 10 m.
Kivi pealispinnal harja lõunaservas leidub kaks korrapärast kunstlikku ümara kuju ja põhjaga kultuselohukest- esimene läbimõõduga 4 cm ja sügavusega 0,5 cm, teine läbimõõduga 6 cm ja sügavusega 1,5 cm. Kivi lõunaserva puude alla on 2 m laiusele alale kogutud kive.

Mälestis on avastatud O. Raudmetsa poolt 1985. a. Dateeritud I aastatuhandesse e.m.a.

Sisestatud: 17.11.2008.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 23.12.2014.