Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 10184
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number -
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 23.09.09

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne maakonna vaneminspektor, Kalli Pets

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 24.03.2009.

Mälestise kirjeldus


Muistis paikneb tasasel, kergelt lääne suunas madalduval maal. Kivi ümbruses tehtud maaparandustööd on maapinna lagedaks teinud, mida meenutab ka kivist põhja poole kokku veetud suurem kivihunnik. Muistise puhul on tegu peaaegu lameda pealispinnaga (vaid veidi kõrgem keskosa) ja ovaalse põhiplaaniga, kuid terava loodenurgaga raudkiviga. Selle maksimaalne pikkus on kagu-loode suunas 3 m, laius 2,2 m, kõrgus 1,2 m ja suurim ümbermõõt maapinna lähedalt 8,5 m. Kivi lõunaküljelt on suur tükk puudu. Kivi pealispinna kõrgemas kaguosas leidub üks ümara kujuga kunstlik kultuselohuke. Selle läbimõõt on 8 cm, sügavus 2 cm. Mälestisest kirde pool asub veidi madalam raudkivi.

Sisestatud: 24.03.2009.

Mälestise asukoha kirjeldus


Muistis jääb Tallinn-Haapsalu maanteest 400 m põhja poole, Taebla keskusest 400-500 m kirde poole, Taebla koolist 800 m läände, jõekäärust 110 m põhja poole.

Sisestatud: 24.03.2009.

Mälestise ajalugu


Muistis on avastatud M. Mandeli ja S. Heldemaa poolt 1994. a aprillis.
Muistis on dateeritav I aastatuhandesse eKr.

Sisestatud: 24.03.2009.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 23.12.2014.