Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus "Varangu veskikants"
Mälestise registri number 10211
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 1391
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(4)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 07.10.15

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne-Viru maakonna vaneminspektor, Anu Kivirüüt

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


1) Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu; 2) Maastikuliselt eristatav.

Sisestatud: 04.09.2006.

Mälestise kirjeldus


Varangu Veskikants asub Varangu külast ida pool Selja jõe idakaldal. Tegemist on neemiklinnusega, mida ääristab lõunast ja läänest Selja jõgi; ida ja kagu poole jääb madal vesine luht, kus voolab Pehka oja. Põhja poolt on linnuseõu ülejäänud neemikust eraldatud 3-4 m kõrguse valliga, mis on peamiselt tehtud paekividest. Valli ette jääb madal u 0,5 m sügavune kraavitaoline nõgu. Linnamäe ida- ning lõunaservas on samuti 1-1,5 m kõrgune vall. Lääneküljel näib maastikul vall puuduvat, kuid ka seal on rohukamara all näha suuri paekiviplaate, mis viitavad kaitserajatise olemasolule. PÕhjapoolse valli lääneotsa on kaevatud u 4 m laiune avaus, millest on näha tules punakaks tõmbunud ja tahmunud paetükke. Algne sissepääs asus tõenäoliselt põhjamüüri idaservas, linnuse kirdeosas. Otsavallist u 10 meetrit põhja pool paikneb teinegi vall, mille kõrgus on 0,75 - 1 m ja mis on kuhjatud peamiselt liivast.
Linnuseõue kultuurkiht on kohati 30-40 cm paksune ning tugevasti söesegune. Arheoloogilisi kaevamisi linnamäel ei ole tehtud ning ka juhuleide ei ole leitud.

(info pärineb E. Tõnissoni teosest ''Eesti muinaslinnad'')

Sisestatud: 24.08.2015.

Mälestise ajalugu


Linnust on maininud juba Jaan Jung („Muinasteadus eestlaste maalt” II, lk 167: 14) ja M. Lepik (Haljala khk kirjeldus 1922 – käsikiri AI-s). Väliskuju ja väljaspool valli paikneva asula materjali järgi otsustades on linnamägi oma praeguse kuju saanud II aastatuhande algul. Linnus on võetud riikliku kaitse alla ENSV MN määrusega nr 573, 31. dets 1964. a, nimestikus nr 1391.
Mälestise pass on koostatud 1972. a mais. Koostas T. Moora.

Sisestatud: 06.11.2006.

Meedia


http://et.wikipedia.org/wiki/Varangu_linnus

Sisestatud: 19.05.2011.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 14.02.2015.