Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 10228
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
X-koordinaat 617199.00
Y-koordinaat 6587077.00
Mälestise vana number 241-k
Ava kaardil

Paikvaatlused(5)

Seisund: hea

Paikvaatluse kuupäev: 11.04.12

Menetleja: Muinsuskaitseameti Lääne-Viru maakonna vaneminspektor, Ingmar Noorlaid

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


1) Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu; 2) Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 06.09.2006.

Kirjeldus


Kultusekivi asub Ama külas (endine Vatku), Viitna-Kadrina maanteest 150 m läänes ja Vatku mõisasse viivast teest 140 m lõunas haritaval põllumaal. Läheduses on teisi põllukive ja edelasse jääb kultusekivi nr 10229. Tegemist on suure järsult tõusvate servadega kiviga, mille pealispind on lame. Madalad kultuselohud paiknevad kivi lamedal pealispinnal. Kivi ligikaudsed mõõtmed: N-S 3,1 m, O-W 3,7 m, suurim kõrgus 1,2 m. Kultusekivil puudub mälestise tähis.

Sisestatud: 13.06.2008.

Kaitsevööndi ulatus


Kuna mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei ole eraldi kaitsevööndit kehtestatud, on vastavalt Muinsuskaitseseaduse § 25 mälestise kaitsevööndiks 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates. Skeemile nr 2 kaitsevööndi piire ei lisata.

Sisestatud: 04.06.2008.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 14.02.2015.