Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi "Niilise suur kivi"
Mälestise registri number 10254
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 302-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(5)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 02.08.11

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne-Viru maakonna vaneminspektor, Ingmar Noorlaid

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


1) Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu; 2) Tehislike lohkude esinemine kivil.

Sisestatud: 06.09.2006.

Mälestise kirjeldus


Kultusekivi asub Hõbeda külas (endine Ahila) lainjal tasandikul. Loodesse jäävad kultusekivid reg nr 10244 ja 10245. Tegemist on suure sadulakujulise kiviga, mille keskosa on madalam kui servad. Kivi mõõtmed: suurim kõrgus 1 m, läbimõõt N-S suunal 2,2 m O-W suunal 3,2 m. Kultuselohk paikneb kivi kõrgemal loodetipul. Kivi on tähistatud emaileeritud arheoloogiamälestise tähisega.

Sisestatud: 13.06.2008.

Kaitsevööndi ulatus


Kuna mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei ole eraldi kaitsevööndit kehtestatud, on vastavalt Muinsuskaitseseaduse § 25 mälestise kaitsevööndiks 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates. Skeemile nr 2 kaitsevööndi piire ei lisata.

Sisestatud: 22.01.2008.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 13.02.2015.