Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus
Mälestise registri number 10275
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 01.12.1997
Registreeritud 01.12.1997
Mälestise vana number 1437
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 26.11.09

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne-Viru maakonna vaneminspektor, Mirjam Abel

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav.

Sisestatud: 06.09.2006.

Mälestise kirjeldus


Mäeotsa linnamäest on säilinud vaid lõunapoolne osa umbes 40 m ulatuses. Linnus oli rajatud kitsa põhja-lõuna-suunalise moreenseljaku põhjapoolsele otsale ning eraldatud lõuna suunas jätkuvast seljakust 6 m pikkuse valliga. Linnuse õue poolt vaadatuna on vall vaevalt 1 m, väljastpoolt aga 2,5-4 m kõrgune. Seega näib siin moodustuvat paari meetri kõrgune looduslik astang, mille servale ongi vall ehitatud. Madal 0,5 m kõrgune vall ääristab umbes 15 m ulatuses ka linnuse läänekülge. Valli pealispinnal leidub hulgaliselt paeplaate ja raudkive ning selle ees on jälgitav madal kraavitaoline nõgu.
1950. aastate alguses hävitati linnamäe põhjapoolne osa peaaegu 3/4 ulatuses kruusavõtmisega ning tänapäeval paikneb seal võsastunud karjäär. Vallidega eraldatud linnuseõue pikkus olevat olnud 160 m, laius põhjaotsal 30 m, keskel 15 m. Seega oli algselt tegemist kahest otsast vallidega eraldatud Kalevipoja sängi tüüpi linnamäega. Rahvatraditsioon seostabki linnamäge Kalevipojaga. Nimelt olevat mäeseljak olnud Kalevipoja peaaluseks.
Kohati on kultuurkihi paksuseks 30 cm. 1958. a leiti ühe augu põhjast mõned luukillud.

/Tõnisson, E. 2008. Eesti muinaslinnad. Muinasaja teadus 20, lk 213/

Sisestatud: 09.03.2009.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mäeotsa linnamägi asub endises Kadrina kihelkonnas (praegu Kadrina vald), Kadrinast 2,5 km lõuna pool, Võduvere-Tagakülas Mäeotsa talu maal, Tapa-Rakvere maanteest lõunas, sealt Neerutisse pöörduva tee ääres.

Sisestatud: 09.03.2009.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 13.02.2015.