Mälestise tunnus

Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Kirjeldus

Kivi asub Uku küla teest 200 m põhjas, rohumaal. Tegemist on suure, pealt lameda kiviga, mille pealispinnal on murdejälgi. Suuremad murenemised on kivi idapoolses servas ja põhjapoolsel küljel. Kivi mõõtmed: läbimõõt N-S suunal 3,9 m ja O-W suunal 4,9 m. Kõrgus N küljel 1,2 m. Kivi on märgistatud emaileeritud arheoloogiamälestise tähisega.

Ajalugu

Võetud riikliku kaitse alla Eesti NSV Ministrite Nõukogu 31. dets 1964. a määrusega nr 573 „Kultuurimälestiste kaitse korraldamise kohta Eesti NSV-s” (vt Eesti NSV MN määruste ja korralduste kogu nr 51, 31. dets 1964. a, lk 1503).
Dateering: II aastatuhat

Üldinfo

Ohvrikivid on rändrahnud, mis olid asustuse lähedal, enamasti heina-, karja- või põllumaal, osa ohvrikive on olnud taluõues või -aias. Mitmed neist asusid pühakohas ehk hiies, ohverdatud on ka püha puu või allika lähistel paiknenud kivile. Enamasti on ohvrikivina kasutusel olnud kivil looduslik nõgu, mõnel puhul on kivi pinnale inimese poolt tehtud suurem ümmargune siledapõhjaline kunstlik lohk. Rahvapärimuse kohaselt usuti, et ohvrikividel on imettegev ravivõime, millele viitab ka selliste kivide nimetus (tohtrikivi, arstikivi, liukivi jne). Samuti seostati kive müstiliste olenditega, kus ohverdaja oli kivi või sellega seostatava olendiga „lepingulistes suhetes” (nt Ukukivi, Tõnisekivi jne). Nendegi täpsem dateerimine pole veel võimalik: me ei tea, kas ohvrikive ka muinasajal pühaks peeti, samas ei ole kividele ohverdamise komme siiani lõplikult kadunud. Need kivid on eesti rahvausundist kõnelevad pärimusmälestised.