10319 Linnus "Rakkemägi"
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | Linnus "Rakkemägi" |
---|---|
Mälestise registri number | 10319 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Mälestise liik | arheoloogiamälestis |
Arvel | 02.12.1997 |
Registreeritud | 02.12.1997 |
X-koordinaat | 629937.64 |
Y-koordinaat | 6539939.00 |
Mälestise vana number | 1419 |
Ava kaardil |
Määrused ja käskkirjad(1)
Paikvaatlused(2)
Paikvaatluse kuupäev: 27.10.23
Menetleja: Lääne-Virumaa nõunik, Kadri Lepik
|
Märksõna(3)
Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.
|
Mälestise tunnus Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav. |
Kirjeldus Rakke linnamägi asub Rakke raudteejaamast u 1 km kagu pool, sealt lõuna suunas kulgeva pika mäeseljaku lõunapoolsel otsal. Linnuseala kujutab endast ülejäänud seljakust väljaulatuvat ida-lääne suunalist neemikut, mis on idas, lõunas ja osaliselt ka põhjas kaitstud järskude looduslike nõlvadega. Läänes on linnuseplatoo ülejäänud seljakust eraldatud 30 m pikkuse ja 1-1,5 m sügavuse kraavi ja selle siseküljele ehitatud 1,5 m kõrguse valliga. Valli põhjapoolne ots on sissepääsutee ehitamisega hiljem maha kaevatud ning tõenäoliselt on siis täidetud ka osa kraavist. Algselt tundub kraav olevat kulgenud poolkaares ümber linnamäe loodenurga peaaegu neemiku põhjapoolse külje keskpaigani. Seal on linnuse ja ülejäänud mäeseljaku vaheline nõgu madal ning laugjate nõlvadega, mis vajasid ilmselt täiendavat kaitset. Lõhutud valliotsa juures võib valli muldkehas näha paeplaate ning suuri kuni 40-50 cm läbimõõduga raudkive. Võimalik, et varem paiknes linnuse sissepääs hoopis linnamäe edelanurgas, kus valliotsa ning neemiku lõunaserva vahel on paari meetri laiune ava. |
Üldinfo Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid. |