Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus "Rakkemägi"
Mälestise registri number 10319
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 02.12.1997
Registreeritud 02.12.1997
Mälestise vana number 1419
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 03.11.09

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne-Viru maakonna vaneminspektor, Mirjam Abel

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav.

Sisestatud: 05.09.2006.

Mälestise kirjeldus


Rakke linnamägi asub Rakke raudteejaamast u 1 km kagu pool, sealt lõuna suunas kulgeva pika mäeseljaku lõunapoolsel otsal. Linnuseala kujutab endast ülejäänud seljakust väljaulatuvat ida-lääne suunalist neemikut, mis on idas, lõunas ja osaliselt ka põhjas kaitstud järskude looduslike nõlvadega. Läänes on linnuseplatoo ülejäänud seljakust eraldatud 30 m pikkuse ja 1-1,5 m sügavuse kraavi ja selle siseküljele ehitatud 1,5 m kõrguse valliga. Valli põhjapoolne ots on sissepääsutee ehitamisega hiljem maha kaevatud ning tõenäoliselt on siis täidetud ka osa kraavist. Algselt tundub kraav olevat kulgenud poolkaares ümber linnamäe loodenurga peaaegu neemiku põhjapoolse külje keskpaigani. Seal on linnuse ja ülejäänud mäeseljaku vaheline nõgu madal ning laugjate nõlvadega, mis vajasid ilmselt täiendavat kaitset. Lõhutud valliotsa juures võib valli muldkehas näha paeplaate ning suuri kuni 40-50 cm läbimõõduga raudkive. Võimalik, et varem paiknes linnuse sissepääs hoopis linnamäe edelanurgas, kus valliotsa ning neemiku lõunaserva vahel on paari meetri laiune ava.
Linnamäe platoo on ebatasane ning ei jäta lõpuni väljaehitatud muljet. Valli taga paikneb madal 8-10 m läbimõõduga laugjate külgedega nõgu, millele järgneb u 30 m ulatuses tasast ala. Linnuse kirdepoolne etteulatuv nurk langeb jällegi umbes ühe meetri võrra madalduva astanguga. Varanduseotsijad on linnuseõue sellesse ossa kaevanud mitmeid auke, milleks on nähtavasti põhjust andnud mäe kohta käivad rahvapärimused peidetud aaretest ning maa alla vajunud linnast. Aukude servades kohati paljanduva pinnase järgi otsustades näib linnusel siiski märkimisväärne kultuurkiht puuduvat.

(Info pärineb E.Tõnissoni teosest ''Eesti muinaslinnad'')

Sisestatud: 27.08.2015.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 12.02.2015.

z