Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus "Rahaaugumägi"
Mälestise registri number 10333
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 02.12.1997
Registreeritud 02.12.1997
Mälestise vana number 1420
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(5)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 08.08.16

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne-Viru maakonna vaneminspektor, Anu Kivirüüt

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav.

Sisestatud: 05.09.2006.

Mälestise kirjeldus


Tammiku Rahaaugumägi jääb Rakke raudteejaamast u 5 km ida poole. Linnus paikneb Pandivere kõrgustiku lõunaosas, ulatudes kitsa sopina esile lõuna poole jäävast Emumäe nime all tuntud mitmeharulisest kõrgendikevööndist.
Ida- ja põhjapoolselt küljelt on linnamägi looduslikult suhteliselt hästi kaitstud. Kõrgeim (28 m) ja järsim on tema idakülg, mille jalamile jääb soine heinamaa. Põhja poolt eraldab linnuseala 20 m sügavune org, kuid nõlv on siin laugjam. Läänepoolne külg, eriti selle lõunapoolses osas on madal ega paku kuigivõrd looduslikku kaitset. Siin sopistub neemikusse madal kiilutaoline nõgu, mis lõpeb lõuna suunas madaldudes linnuse kagunurga juures.
Lõuna suunas jätkuvast mäeseljakust eraldab linnuseplatood umbes ühe meetri sügavune kraav ning selle taha kuhjatud madal vall. Valli kõrgus on kraavi põhjast u 2,5 m ning linnuseõue poolt vaevalt üks meeter. Läänepoolse neemikuserva ebamäärasuse tõttu oli linnuseõue pindala raske täpselt määratleda. Ligikaudsel hinnangul võiks see olla 3000 - 3500 ruutmeetrit.

Rahaaugumäe nimi on paigale rohkem kinnistunud kui linnamäe oma. Mäe edelaosas oleva suure kivi ümber on kullahimurad aardeotsijad ligi 2 m sügavuse kraavi kaevanud. Siiski pole alust arvata, et linnamäel on suured varandused maa sisse kaevatud.

Kuna linnamäe kaitseehitised on nirud, võib arvata, et linnamägi jäi lõpuni välja ehitamata.

(Info pärineb E.Tõnissoni teosest ''Eesti muinaslinnad'')

Sisestatud: 27.08.2015.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 10.02.2015.