Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus "Kloodi Pahnimägi"
Mälestise registri number 10354
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 02.12.1997
Registreeritud 02.12.1997
Mälestise vana number 1424
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(4)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 31.03.16

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne-Viru maakonna vaneminspektor, Anu Kivirüüt

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav.

Sisestatud: 06.03.2009.

Mälestise kirjeldus


Linnus paikneb umbes 1,5 km pikkusel põhja-lõuna-suunalisel vallseljakul. Vallseljak ise jaguneb mitmeks eri suundades kulgevaks haruks, mis on üksteisest eraldatud sügavate nõgudega. Linnusena on kasutatud seljaku peaharu lõunapoolset osa. Läänes on linnus kaitstud järsu loodusliku nõlvaga. Ida pool jaguneb vallseljak kahte harusse, nii et linnamäe kaitseks moodustub nagu kaks looduslikku valli.Kõige laugjam on looduslik nõlv vallseljaku lõunapoolses otsas. Siit kulgeb tänapäeval ka tee üles linnamäele.
Põhjapoolses otsas on umbes 7000 m² suurune linnuseõu ülejäänud seljakust eraldatud 1-1,5 m kõrguse valliga, mille ees võib aimata madalat kraavitaolist nõgu.
Linnuseõue katab 10-15 cm paksune mustjas põlemisjälgedega kultuurkiht. Mingeid ehitiste jälgi ega tuleasemeid kaevatud osades ei avastatud. Leidudest oli 28 käsitsivalmistatud savinõukildu, üks must kiilapinnalise nõu katke ning valli muldkehandi välisküljelt saadud 3.-4. sajandi kuldfooliumiga kaksikhelmes.

/Tõnisson, E. 2008. Eesti muinaslinnad. Muinasaja teadus 20, lk 214-215/

Sisestatud: 06.03.2009.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kloodi Pahnimägi asub Rakverest 6,5 km loode pool, umbes 1,5 km pikkusel põhja-lõuna-suunalisel vallseljakul, mida rahvapäraselt nimetatakse Pahnimäeks.

Sisestatud: 06.03.2009.

Mälestise ajalugu


Aastatel 1951-1952 teostas M. Schmiedehelm linnamäe põhjanurgal ning väikesel õuealal valli sisejalamil proovikaevamisi. Kaevandi suurus oli 124 m². Väike, 20 m² suurune proovikaevand tehti ka linnamäe idaküljele.
Vallis võis eristada kahte ehitusjärku, mis olid teineteisest eraldatud u 10 cm paksuse söekihiga.
Leidudets saadi ainult 28 väikest käsitsivalmistatud savinõukildu, mida võib üldisemalt dateerida I aastatuhandega.

/Tõnisson, E. 2008. Eesti muinaslinnad. Muinasaja teadus 20, lk 214-215/

Sisestatud: 06.03.2009.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 10.02.2015.