Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Ohvrikoht Hiiemägi
Mälestise registri number 10356
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis, ajalooline looduslik pühapaik
Arvel 02.12.1997
Registreeritud 02.12.1997
X-koordinaat 632575.17
Y-koordinaat 6576183.00
Mälestise vana number 56-k
Ava kaardil
Tõrma hiiemägi. Foto: M. Abel, 20.03.2009.
Tõrma hiiemägi. Foto: M. Abel, 20.03.2009. Tõrma hiiemägi. Foto: M. Abel, 20.03.2009. Tõrma hiiemägi läänest. Foto: H. Joonuks, 1976. Artikkel mälestisest. Tõrma Hiiemägi (10356), vaade Vinni mägedest idast. Foto: M. Abel, 22.11.2012. Tõrma Hiiemägi (10356), vaade läänest. Foto: M. Abel, 22.11.2012. Tõrma Hiiemägi (reg nr 10356), vaade edelast. Foto: M. Abel, 04.04.2013. Tõrma Hiiemägi (reg nr 10356), vaade kõrgepingeliini kaitsevööndi raietöödele. Foto: M. Abel, 04.04.2013. Tõrma Hiiemägi (reg nr 10356), vaade kõrgepingeliini kaitsevööndi raietöödele. Foto: M. Abel, 04.04.2013. Tõrma hiiemägi, vaade edelast. Foto: M.Abel, kp 19.03.18 Vaade Hiiemäel kasvavale metsale koos sinililledega. Foto: Pikne Kama, 19.04.2023. Vaade Hiiemäe põhjaküljel kasvavale metsale, kus kasvavad vanad kased. Foto: Pikne Kama, 19.04.2023.
Galerii(12)

Määrused ja käskkirjad(2)

"Kultuurimälestiseks tunnistamine" kultuuriministri 01.09.1997 määrus nr. 59, (RTL 1997, 169-171, 954) Kuupäev: 01.09.1997
Kultuurimälestiste nimetuste muutmine ja mälestise liigi lisamine, kultuuriministri 21.02.2022 käskkiri nr 36 (RT III, 23.02.2022, 3) Kuupäev: 21.02.2022

Paikvaatlused(12)

Seisund: rahuldav

Paikvaatluse kuupäev: 19.04.23

Menetleja: Looduslike pühapaikade nõunik, Pikne Kama

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Hiiemägi.

Kirjeldused(2)

Mälestise tunnus


Kirjalikult jäädvustatud rahvapärimus ning arheoloogiline kultuurkiht

Sisestatud: 17.11.2005.

Üldinfo


Hiied paiknevad maastikul väga erinevalt: silmapaistvatel looduslikel kohtadel, muinasaja lõpu asustusele lähedastes, kuid maastikuliselt tagasihoidlikes paikades või siis päris asustusest eemal üksildastes kohtades (nt soosaartel).
Hiiepuudeks olid tavaliselt tammed, pärnad, pihlakad, jalakad ja teised lehtpuud, okaspuudest sagedamini kadakad. Hiite vastu hakkas kirik tõsiselt võitlema 17. sajandil, mil paljud pühaks peetavad puudesalud maha raiuti. Seetõttu on tänaseni väga harva säilinud hiiesalusid, enamasti on alles üksikud pühad puud.
Hiite täpsem ajaline määratlemine on keeruline, sest enamasti puudub neis paigus tänapäevaste arheoloogiliste meetoditega uuritav kultuurkiht. Nende erilisus kultuuripärandis seisneb rikkalikus rahvapärimuses.

Sisestatud: 10.02.2015.