Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 10365
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 02.12.1997
Registreeritud 02.12.1997
Mälestise vana number 597-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 14.05.09

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne-Viru maakonna vaneminspektor, Mirjam Abel

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


1) Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu; 2) Tehisliku lohku esinemine kivil.

Sisestatud: 31.08.2007.

Mälestise kirjeldus


Mälestis paikneb lagedal põllul ja kujutab endast piklikku raudkivi. Kivi pealispind madaldub 20 kraadi all lääne suunas. Kivi pikkus on OW suunas umbes 2,2 m, laius 1,8 m ja kõrgus 0,6 m. Kivi põhjaserva ääres kasvab pihlakas. Kivi pealispinnal, selle idaosas leidub korrapärane, madal lohk. Kivi on hästi säilinud.

Sisestatud: 03.10.2007.

Mälestise ajalugu


Mälestis dateeritakse I aastatuhandesse eKr ja on avastatud M. Mandeli ja L. Kalda poolt 1986. a märtsist. Esitatud riikliku kaitse alla võtmiseks 1986. a.

Sisestatud: 17.08.2007.

Kaitsevööndi ulatus


Kuna mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei ole kaitsevööndit kehtestatud on mälestise kaitsevööndiks 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates. Skeemile nr 2 kaitsevööndi piire ei lisata.

Sisestatud: 17.08.2007.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 10.02.2015.