Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus
Mälestise registri number 10375
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 02.12.1997
Registreeritud 02.12.1997
Mälestise vana number 1427
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 03.08.16

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne-Viru maakonna vaneminspektor, Anu Kivirüüt

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


1) Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu; 2) Maastikuliselt eristatav.

Sisestatud: 04.09.2006.

Mälestise kirjeldus


Nurkse linnamägi asub Nurkse ja Põlula külade vahel järskude nõlvadega seljakul, mis moodustab ühe osa pikast kirde-edela suunalisest vallseljakuteahelast.
Linnusena on kasutatud ainult mäeseljaku kõrgemat kirdepoolset u 200 m pikkust ja 20-25 m laiust osa. Edelapoolsest mõne meetri võrra madalamast osast eraldab seda kividest vall ja selle ees olev 1-1,5 m sügavune ja 6-7 m laiune kraavitaoline nõgu. Vall on linnuseõue poolt vaadatuna üsna madal, alla 1 m, ning muutub keskosas hoopis madalaks ja ebamääraseks. Vall ja kraav ei eralda linnuseala täielikult - loodepoolses otsas jääb nende ja seljaku vahele 1,5 m laiune ning kaguotsas u 5 m laiune ala. Seal on vall ka kõige kõrgem ja ilmekam ning läbi pinnase ulatub suuri 30 - 50 cm läbimõõduga raudkive.
1951. a kaevas M. Schmiedehelm linnusele mõned proovišurfid, millest selgus, et valli sisejalamist kümmekonna meetri kaugusel katab linnuseõue 15 cm paksune tume söesegune kultuurkiht. Lisaks leiti üks lainelise ornamendiga käsitsivalmistatud savinõukild I aastatuhande viimasest veerandist.

(Info pärineb E. Tõnissoni teosest ,,Eesti muinaslinnad'')

Sisestatud: 27.08.2015.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 10.02.2015.