Mälestise tunnus

1) Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu; 2) Maastikuliselt eristatav.

Kirjeldus

Linnamägi 10597 ehk Toolse linnamägi asub endises Viru-Nigula Kihelkonnas, Kundast u 6 km lääne pool Toolse jõe idakaldal jõesuudmest ja mererannikust mõnesaja meetri kaugusel. Linnusealana on kasutatud Põhja-Eesti pankrannikust esileulatuvat loode-kagu-suunalist neemikut, mis loodest ja kirdest on kaitstud 15 m kõrguste järskude nõlvadega. Läänepoolsel küljel lõikub neemikusse kitsas sälkorg, mistõttu ka siin on linnamägi looduslikult suhteliselt hästi kaitstud. Toolses on sisuliselt tegemist nimetatud sälkoruga pooleks jagatud kaksikneemikuga. Kagu poole, kus linnusel looduslikud tõkked puudusid, on rajatud võimas otsavall, mille kõrgus linnuseõue poolt vaadatuna on 5-6 m. Valli läänepoolne otspöördub neemiku lääneserva jälgides poolkaares loodesse vastu sälkorgu, kuna siin on ka neemiku nõlv kõige madalam ja laugem.
Ilmselt kulges tee linnamäele linnuse edelanurgast. Valli ees on paari meetri sügavune ja 2-3 m laiune kraav, mille välisküljele on kuhjatud madal kuni meetrikõrgune vallitaoline moodustis. Sellele järgneb 7-8 m laiune tasane astang, mille ees on säilinud veel ühe suhteliselt madala (kõrgus 1,5 m) valli jäänused. Viimane ulatub üle sälkoru lõunaotsa ka lääne poole kuni Toolse jõe ürgoru järsu kaldani. Madalama valliga kaitstud linnuseala hõlmab kogu neemiku (pindala u 2900 m2); tugeva otsavalliga on eraldatud vaid kaksikneemiku idapoolne haru (pindala veidi üle 1000 m2).
1955. aastal toimunud proovikaevamiste käigus selgus, et kõrge sisemise valli materjaliks oli valliharjast kuni 1,3 m sügavuseni (sügavamale ei kaevatud) suhteliselt peen savikas kruus, kuid vallinõlvadest väljaulatuvate pae- ja raudkivinukkide põhjal on tõenäoline, et sügavamal leidub ka kive. Välimine madal vall sälkorust lääne pool oli kuhjatud liivast, selle idapoolses osas paistab läbi rohukamara ka kive.
Kuna dateerivaid leide ei ole sellelt linnamäelt leitud, on linnuse ehitamise ja kasutamise aeg ebaselge. Võimas otsavall võiks viidata muinasaja lõpu linnamäele, madalamat valli on peetud varasemaks, kuid Varbola ja Pada I kahekordse kaitseliiniga väravakäike silmas pidades võib ka siin välimine vall olla suurema valliga samaaegse kaitsesüsteemi osa.
(Ülaltoodud info pärineb E.Tõnissoni 2008. aastal ilmunud teosest ''Eesti muinaslinnad'')

Ajalugu

Mälestist ei ole märgitud J.Jungi kihelkonnakirjeldustes, kuid vana linnamägi on märgitud linnamäe ümbruse üldplaanil 1938. aastal.
Linnamäge kaevas 1955. aastal H. Moora. Ta avas neli väiksemat kaevandit ning uuris nii sisemist kui ka välimist valli ja linnuse õueala. Dateerivad leiud puudusid, kuid leiti mitmeid põlenud savitihendite katkeid, millega oli tihendatud vitstest punutud seinasid.
(Ülaltoodud info pärineb E.Tõnissoni 2008. aastal ilmunud teosest ''Eesti muinaslinnad'' ja mälestise passist)

Kaitsevööndi ulatus

Kinnismälestise kaitsevööndi moodustab 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates (MukS § 25 lg 3).

Üldinfo

Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.