Mälestise tunnus

Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav.

Kirjeldus

Linnus 10598 ehk Toolse Ussimägi asub endises Viru-Nigula kihelkonnas, Toolse jõe suudmest u 3 km ülesvoolu. Linnus paikneb kitsal ida-lääne-suunalisel 140 m pikkusel neemikul ning on põhjast ja lõunast kaitstud järskude u 14 m kõrguste looduslike nõlvadega. Idaküljel kaitseb linnust u 1,2 m kõrgune peamiselt paekivist ehitatud otsavall ja selle ees olev lai kraav, mis on olnud ilmselt looduslik nõgu. Sissepääs linnusesse võis toimuda sealtsamast, kust praegugu - valli lõunaotsa ja neemiku serva vahele jäetud ava kaudu. Seda ava on aga hilisemal ajal laiendatud ning valli lõunaosa lõhutud. Läänepoolses otsas, kus neemiku laius on vaid 5 m, kaitserajatiste jäljed puuduvad.
1955. aasta proovikaevamistel puhastati valli siseküljel välja väike osa paemüürist. Platoo keskosast aga leiti paepõhjaga kolde või algelise ahju jäänused, selle ümbert hulgaliselt sütt ning I aastatuhande II poole käsitsivalmistatud keraamikat.
(Ülaltoodud info pärineb E.Tõnissoni 2008. aastal ilmunud teosest ''Eesti muinaslinnad'')

Ajalugu

Linnus avastati 1955. aastal seoses kaevamistega Toolse jõesuu lähedal paikneval linnamäel (reg-nr 10597). Rahvasuu ei ole Ussimäge linnusekohaga seostanud, kuid on tõenäoline, et linnamäge on 1359. aastal ühes ürikus Ouerste Borchwall'i nime all mainitud.
Paika kaevas 1955. aastal H. Moora, kokku avas ta 34 m2 linnuse pinda.
(Ülaltoodud info pärineb E.Tõnissoni 2008. aastal ilmunud teosest ''Eesti muinaslinnad'')

Kaitsevööndi ulatus

Kinnismälestise kaitsevööndi moodustab 50 meetri laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates (MukS § 25 lg 3).

Aruanded

Kivi, K. & Konsa, M. 2008. Toolse Ussimäe valli lõunaotsale 2006. a tehtud kahjustuste kirjeldus.

Üldinfo

Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.