Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus
Mälestise registri number 10632
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 02.12.1997
Registreeritud 02.12.1997
Mälestise vana number 1392
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 13.05.09

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne-Viru maakonna vaneminspektor, Mirjam Abel

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav.

Sisestatud: 26.03.2011.

Mälestise kirjeldus


Rahvapärimustes peetakse linnuseks mattunud rannavallist põhja suunas esileulatuvat peaneemikut, mille nõlvade kõrgus on lääneküljel ja põhjaotsal umbes 10 m. Idapoolne nõlv on madalam (kõrgus umbes 6 m) ja laugjam. Neemik liitub sujuvalt lõuna poole jätkuva tasase põllumaaga. Nii vall kui ka kraav puuduvad. Võimalik, et need on põlluharimisega hävitatud. Neemiku pikkus põhjaotsast kuni ida ja lääne suunas pöörduva rannavalli servani on 60 m, laius lõunaotsas 40 m. Põhjapoolne ots kitseneb tömbi kolmnurga kujuliselt 15 m laiuseks.
Kuna linnamäel pole jälgi kaitseehitistest ning ka kultuurkiht näib puuduvat, siis pole kindel, kas siin ongi tegemist tõelise linnusega. Siiski näib Vihula ümbrus, eriti rauaaja varasematel järkudel, olevat olnud võrdlemisi tihedalt asustatud. Nii paikneb lähiümbruse põldudel klindiserval mitu lohukivi ja kivikalmet.

/Tõnisson, E. 2008, Eesti muinaslinnad. Muinasaja teadus 20, lk 212/

Sisestatud: 18.05.2009.

Mälestise asukoha kirjeldus


Vihula linnamägi asub endises Haljala kihelkonnas (praegu Vihula vald), Vihula külas Linnamäe talu maal, Vihula-Altja teest u 80 m lääne pool.

Sisestatud: 09.03.2009.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m mälestise väliskontuurist, rangema kitsenduse ala on 50 m mälestise väliskontuurist.

Sisestatud: 19.01.2012.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 05.02.2015.