Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus
Mälestise registri number 10643
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 02.12.1997
Registreeritud 02.12.1997
Mälestise vana number 607-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: halb

Inspekteerimise kuupäev: 19.04.16

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartumaa vaneminspektor, Anu Lillak

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


1) Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu; 2) Maastikuliselt eristatav.

Sisestatud: 07.09.2006.

Mälestise kirjeldus


Karitsa Juprimägi asub Rakverest u 8 km lõuna pool Tõrma-Inju maantee lääneserval. Linnamägi kujutab endast vallseljakut, mis jätkub linnusest u 3 km põhja ja 1,5 km lõuna poole. Platoo on kitsas ja ebatasane. Linnusekoha ida- ja läänepoolne külg on kõrged ja järsud, nõlvade kõrgus on 20-22 m. Ka põhjaküljes on järsk nõlv, kuid selle kuju jääb ebaselgeks, sest on teega läbi lõigatud.
Linnamäel vallid puuduvad ja selle täpne suurus jääb seetõttu teadmatuks. Linnuse põhjaosast u 140 m lõuna poole jäävat u 1,5 m sügavust ja 5 m laiust kraavi võib pidada kaitserajatiseks, kuid see pole ka kindel. Tegemist võib olla hoopis järsu nõlva laugemaks muutmise katsega. Linnuse ehitamine on tõenäoliselt siin pooleli jäänud. Arheoloogiliselt uuritud paika seni veel ei ole.

Sisestatud: 25.08.2015.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 04.02.2015.