Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus "Keldrimägi"
Mälestise registri number 10679
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 02.12.1997
Registreeritud 02.12.1997
Mälestise vana number 2693
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(4)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 22.04.14

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartumaa vaneminspektor, Ingmar Noorlaid

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


1) Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu; 2) Maastikuliselt eristatav.

Sisestatud: 02.11.2006.

Mälestise kirjeldus


Linnmägi asub Kongla oja kõrgest oru veerust kujunenud neemikul. Neemiku kagu- ja idakülg on Kongla oja oru järsud nõlvad, neemiku kirdekülje aga moodustab linnamäe kohal 9-15 m sügavuseks alanev sälkorg, mis on erodeeritud maapinnale väljuva allika poolt. Linnamäe õu on nõgusa pinnamoega, ca 700 m² suur ja trapetsikujulise põhiplaaniga. Neemik on ilmselt olnud ära lõigatud madala valliga. Oletatava valli koht on muust linnusealast kõrgem. Neemik madaldub kaguosas alguses sujuvalt, mistõttu on linnuse õue ulatust kindlaks määramata. Linnust nimetatakse „Keldrimäeks“ seetõttu, et eksisteerib muistend mäel paiknenud vana kõrtsi keldrist, millel olevat olnud rauduksed ja sees kullatünnid.

Sisestatud: 25.09.2007.

Mälestise ajalugu


Linnus avastati 1962. a, mil aga see jäi veel kahtlaste muististe nimekirja. 1972. a novembris inspekteeris linnust T. Moora, kes esitas linnuse kaitse alla võtmiseks. Linnus pärineb oletatavasti I aastatuhande II poolest pKr. Linnus on esitatud riikliku kaitse alla võtmiseks 1973. a jaanuaris.

Sisestatud: 02.11.2006.

Kaitsevööndi ulatus


Kuna mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei ole kaitsevööndit, kehtestatud on mälestise kaitsevööndiks 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates.

Sisestatud: 25.09.2007.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 03.02.2015.