Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus "Koila linnamägi"
Mälestise registri number 10738
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 02.12.1997
Registreeritud 02.12.1997
Mälestise vana number 1463
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 10.03.16

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne-Viru maakonna vaneminspektor, Anu Kivirüüt

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


1) Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu; 2) Maastikuliselt eristatav.

Sisestatud: 02.11.2006.

Mälestise kirjeldus


Koila linnamägi asub Koila külas, endises Viru-Nigula kihelkonnas, Viru-Nigulast u 1,5 km loodes Pada jõe läänekaldal kitsal neemikul. Linnusena on kasutatud N-S suunalise liivaseljaku lõunapoolset osa, mis on kolmest küljest kaitstud looduslike järskude nõlvadega. Idast ja lõunast piirab linnust soine orulamm ja läänes on sügav org, kus voolab Linnamäe allikast alguse saav oja. Põhjas on linnus ülejäänud seljakust eraldatud madala kraavi ja 1-1,5 m kõrguse otsavalliga. Madal vall oli tõenäoliselt ka teistel külgedel. Linnuseõue pindala on 4000 m2.
Linnamäge on arheoloogiliselt uuritud. Kaevamiste käigus selgus, et kaitsekonstruktsioone on rajatud kahes erinevas ajajärgus. Esmalt ehitati põhjaküljele 4 m laiune kividest ja liivast otsavall, mida kahelt poolt piiras peamiselt raudkividest müür. Teisel etapil kaevati välimise müüri ette kraav, millest äravisatud liiv kuhjati müürijalamile. Idakülje vall meenutas põhjakülje valli, kuid et oli ehitatud peamiselt vaid paeplaatidest, võib pärineda teisest ajastust.
Põhjapoolse otsavalli kaevamistel saadud riibitud ja tekstiilijälgedega keraamika on dateeritud I aastatuhande lõppu eKr. Eelmainitud leidudega kihi alt avastati nelinurkse põhiplaaniga 5,5 x 6 m suuruse ristpalkkonstruktsiooniga ehitise jäänused. Ehitise sees olid ka maapinda kaevatud paekividest koldeasemed. Kuna hoonealus oli ülemisest kihist väikese liivakihiga eraldatud, peaks hoone olema mõnevõrra varasem.
Linnuseõue kultuurkiht on paarikümne sentimeetri paksune. Idapoolse valli taga olid mõned koldeasemed, mille kasutusaeg pole teada. Linnuseõuelt on leitud ka leide, mis kuuluvad I aastatuhande keskpaika pKr ning linnamäe põhjapoolset otsavalli on keskajal kasutatud matmispaigana.
Muistse asulakoha jälgi on leitud otsavalli ees ja sellest põhja pool ning ulatuslik muinasaegne asulakoht asub ka Koila küla tuumikus (reg-nr 10701).
(Ülaltoodud info pärineb E.Tõnissoni 2008. aastal ilmunud teosest ''Eesti muinaslinnad'')

Sisestatud: 07.07.2015.

Mälestise ajalugu


Dateering: I aastatuhande I pool. Bibliograafilised teatmed: Muistsed asulad ja linnused. Arheoloogiline kogumik, I. Tln. 1955, lk 47.
Võetud riikliku kaitse alla Eesti NSV Ministrite Nõukogu 31. dets 1964. a määrusega nr 573 „Kultuurimälestiste kaitse korraldamise kohta Eesti NSV-s” (vt Eesti NSV MN määruste ja korralduste kogu nr 51, 31. dets 1964. a, lk 1503).

Sisestatud: 02.11.2006.

Meedia


http://et.wikipedia.org/wiki/Koila_linnam%C3%A4gi

Sisestatud: 13.05.2011.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 28.01.2015.