Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus
Mälestise registri number 10827
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 02.12.1997
Registreeritud 02.12.1997
Mälestise vana number 1464
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(5)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 22.04.14

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartumaa vaneminspektor, Ingmar Noorlaid

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Maastikuliselt eristatav.

Sisestatud: 08.03.2011.

Mälestise kirjeldus


Pada I linnus on neemiklinnus, mida kaitsevad kolmest küljest Pada jõe org ning sellesse suubuvad sälkorud. Vaid kirdes on linnuseala ühendatud põhja suunas jätkuva kõrgema liivase platooga. Paik, kus nüüd on Tallinn - Peterburi maantee, on vanasti olnud tõenäoliselt looduslik nõgu. Kirde- ja edelaotsal, kus vallid on laugjamad, on vallide ette jäetud väike astang. Ilmselt paiknesid seal sissepääsud linnusesse. Linnuseõu on tasane ja selle pindala on pea 11 000 ruutmeetrit. Linnust ümbritseva ringvalli kõrgus on 1,5 - 3 m ja selles on kaks suuremat ava: üks kirde- ja teine edelaotsas. Üks väiksem ava asub veel linnamäe loodeküljel, kus valliotsad kaarduvad linnuseõue poole. Kuna seal on linnamäe nõlv järsk ning ulatub otse Pada jõe kaldani, võib tegemist olla varuväljapääsuga.
Linnamäe kagukülje vall oli kuhjatud peamiselt liivast, vaid selle alumises osas leidus üsna rohkesti pae- ja raudkive. Vallikuhjatist piiras mõlemalt poolt ühekordne paeplaatidest kivimüür, mis oli säilinud 1,4 m kõrgusena. Valli algne laius oli 3 m. Enne müüride püstitamist oli valli alla kuhjatud kuni 60 cm paksune liivakiht, mis pidevalt õhenedes jätkus valli sisemisest müürist veel 6-7 m linnuseõue suunas. Valli sees ja taga paiknevad paeplaatidega kiilutud postiaugud, millest leitud tukijäänuste söeproov dateeris puitrajatise 11.-13. sajandisse.
Linnuse kirdenurgas uuritud 2 m laiust ja 8,5 m pikkust väravakäiku ääristas kahelt poolt ühekordne paeplaatidest kuivmüür, mis oli säilinud 1,7 - 1,8 m kõrguselt. Müüre toetas kaks rida vertikaalseid palke, millele osutavad 12 postiaugu jäänused müürisse jätud nišitaolistes süvendites. Käigu põhi oli tasandatud u 20 cm paksuse liivakihiga ning sillutatud paeplaatidega. Arvatavasti kujutas kogu rajatis endast puitkonstruktsiooniga kaetud tunnelitaolist ehitist, mis muuhulgas ka ühendas valliharjal paiknevaid kindlustusi. Võimalik, et algselt asetses värava kohal või kõrval veel mingi kaitseplatvorm või -torn, millele osutavad hulgalised tukijäänused väravakäigu põhjas.
Väravakoha kaitseks oli linnuse kirdepoolse otsavalli ette jääva astangu servale ehitatud täiendav 1-1,5 m paksune ning 0,5 m kõrguselt säilinud paekivimüür. Sellega moodustus paevallile lisaks täiendavkindlustusvöönd, mis pidi raskendama vaenlase sissepääsu väravale. Väravakäigust ja selle esisest müürist saadud söeproovide põhjal on puitkindlustused rajatud 11. sajandi lõpul või 12. sajandil.
Linnuse kultuurkihis võib eristada kahte ladestust. Alumine 20-30 cm paksune kiht sisaldas peamiselt 7.-11. sajandi käsitsivalmistatud keraamikat, mis on sarnane Pada asulast saaduga. Selle kihiga seostub ka nelinurkse põhiplaaniga hoonealus, mille kontuurid olid kolmest küljest tähistatud hõredalt asetatud paeplaatidega. Kuna see osa kultuurkihist oli jälgitav ka linnusevalli ning kirdepoolse väravakäigu all, tuleb arvata, et enne kaitserajatiste püstitamist moodustas see ala ühe osa asulast.
Ülemist kihistust oli võimalik eristada vaid linnusevalli sisejalamil ning seda võib seostada linnuse väljaehitamisega II aastatuhande alguses. Sellesse ajajärku kuuluvad ilmselt ka neli linnuseõuel välja kaevatud ahjualust. Õuel olevate kamardunud kivihunnikute järgi võiks oletada, et neid ahjualuseid on kokku 32. Kirjeldatud etapi ja 12.-13. sajandiga seonduvaid leide on samuti mitmeid. Samuti asub linnusest idas oru vastaskaldal uhke 12.-13. sajandi maa-alune kalmistu.

(Info pärineb E.Tõnissoni teosest ''Eesti muinaslinnad'')

Sisestatud: 27.08.2015.

Mälestise ajalugu


Esimesed proovikaevamised Pada I linnamäel toimusid 1978. ja 1979. aastatel. 1983. aastal kaevati 3 m laiuse tranšeega risti läbi kagupoolne vall ning 1984 - 1985 uuriti väravakohta linnuse kirdenurgas. Töid teostas arheoloog Toomas Tamla.

(Info pärineb E.Tõnissoni teosest ''Eesti muinaslinnad'')

Sisestatud: 28.08.2015.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m mälestise väliskontuurist, rangema kitsenduse ala on 50 m mälestise väliskontuurist.

Sisestatud: 17.11.2011.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 21.01.2015.