Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus
Mälestise registri number 10828
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 02.12.1997
Registreeritud 02.12.1997
Mälestise vana number 1465
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 22.04.14

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartumaa vaneminspektor, Ingmar Noorlaid

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


1) Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu; 2) Maastikuliselt eristatav.

Sisestatud: 07.11.2006.

Mälestise kirjeldus


Pada II linnamäge eraldab lõunasse jäävast tasasest põllust 2,5 - 2,8 m kõrgune otsavall. Madalat valli saab jälgida ka linnuse idaserval, kus neemiku looduslik nõlv on mõnevõrra madalam ja laugjam. Valli edelaotsa ja jõeoru vahele jääb u 2 m laune ava, kust tõenäoliselt kuldes sissepääs linnusesse. Linnuseõu hõlmab u 7500 m2 ning on olnud enamjaolt kasutuses põlluna.
Linnusevallis saab eristada vähemalt kahte ehitusjärku. Esimesel etapil oli vall kuni pooles osas oma kõrgusest kuhjatud liivast ning ülemises osas kaetud kividega. Välisküljelt toetas valli paekividest kuivmüür, mis oli säilinud 1 m kõrgusena. Müürialuse moodustas üks kiht raudkive. Valli siseküljel mingeid kivikonstruktsioone avastada ei õnnestunud, nähtavasti oli õuepoolne külg varisemise vältimiseks kindlustatud puitehitistega, millele viitavad mõned leitud tukid. Kahe, valliga ühes suunas kulgeva söestunud palgi jäänused osutuvad ka valliharjal olnud puitrajatisele, mis pärineb 6.-8. sajandist. Teisel ehitusjärgul on valli kõrgendatud ja laiendatud. Tugevad põlemisjäljed valli sisenõlvale varisenud kividel osutavad tules hävinud puitehitisele. Välisküljel paikneva paemüüri ette kaevati lisaks veel u 2 m laiune ja 1 m sügavune kraav.
Valli all säilinud 5-10 cm paksune söesegune kiht, kus leidus tukke ja kividega kiilutud postiauke, pärines meie ajaarvamise eelsest ajast.
Linnuseõue kultuurkiht on väheintensiivne ja õhuke. On leitud vaid ühe koldeaseme või algelise kerisahju jäänused, käsitsi valmistatud savinõude kilde, noatera katke ja raudnõel. Linnusest ida ja kirde poole jääb 4-5 ha suurune II linnusega samaaegne muinasasula, mille põhjapoolne osa hõlmab ka hilisema Pada I linnuse alasid. Asula on söeproovide ja leidude põhjal rajatud 6. või 7. sajandil ning maha jäetud 10.-11. sajandi vahetusel ning sealt on leitud mitmeid koldeasemeid ja seitsme kerisahju jäänused.

(Info pärineb E.Tõnissoni teosest ''Eesti muinaslinnad'')

Sisestatud: 28.08.2015.

Mälestise asukoha kirjeldus


Pada II linnamägi asub Pada I linnamäest u 300 m edelas Padaoru veskipaisjärve kaldal. Kaldaäärsel neemikul paiknev linnus on põhjast ja läänest piiratud sügava Pada jõe ürgoruga, mille nõlvade kõrgus on 13-14 m. Idaküljelt eraldab linnust lame sälkorg, mille põhjas kulgeb Padaoru-Sonda maantee.

Sisestatud: 28.08.2015.

Mälestise ajalugu


Dateering: I aastatuhat
Võetud riikliku kaitse alla Eesti NSV Ministrite Nõukogu 31. dets 1964. a määrusega nr 573 „Kultuurimälestiste kaitse korraldamise kohta Eesti NSV-s” (vt Eesti NSV MN määruste ja korralduste kogu nr 51, 31. dets 1964. a, lk 1503).

Sisestatud: 07.11.2006.

Mälestise ajalugu


Linnust kaevas aastatel 1977 - 1979 arheoloog Toomas Tamla. Kokku avati u 20 m2 suurune ala linnuse õuepinnast ning kaevati tranšee risti läbi otsavalli linnuse kaguküljel.

(Info pärineb E.Tõnissoni teosest ''Eesti muinaslinnad'')

Sisestatud: 28.08.2015.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 21.01.2015.