Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kivikalme
Mälestise registri number 10846
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 02.12.1997
Registreeritud 02.12.1997
Mälestise vana number 2113
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 14.09.16

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne-Viru maakonna vaneminspektor, Anu Kivirüüt

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kivikalme.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 08.11.2006.

Mälestise ajalugu


Kalme avastas 1960-ndate keskel T. Moora. senini kalmet kirjalikes allikates mainitud ei olnud. Kalme lõhutud lõunanõlvalt võis avastamise hetkel leida põlenud ja põletamata luid. Väliskuju järgi otsustades on tegemist tüüpilise tarandkalmega, milles võib leiduda matuseid alates meie ajaarvamise vahetusest kuni ajaloolise ajani. Põhiliselt on see rajatud I aastatuhande esimesel poolel pKr. Kalme on võetud riikliku kaitse alla ENSV MN määrusega nr 346 1. augustist 1973. a, nimestikus nr 2113. Mälestise pass on koostatud 1977. a oktoobris. Koostas T. Moora.

Sisestatud: 08.11.2006.

Üldinfo


Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.

Sisestatud: 20.01.2015.