Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 10877
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 02.12.1997
Registreeritud 02.12.1997
Mälestise vana number 334-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 04.04.12

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne-Viru maakonna vaneminspektor, Ingmar Noorlaid

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogiline kultuurkiht ja tehislikud lohud kivi pinnal.

Sisestatud: 17.04.2006.

Mälestise kirjeldus


Tegemist on suure ebakorrapärase kujuga raudkiviga, mille S serv on täiesti sirge ning kerkib vertikaalselt üles. W ja O külg ning N ots moodustavad poolkaare. Pealispind on O ja W suunas kumer ning N suunas kaldu, nii et N poolne ots sulab maapinnaga peaaegu ühte. Kivi on kaetud samblaga. Mõõtmed: läbimõõt N-S 3,2 m; laius S otsalt 5,2 m; laius N otsalt 1,85 m; suurim kõrgus 1,4 m. Kivil on neli lohku, millest 3 paiknevad S otsal pealispinna kõrgemas osas, üks lohk ca 40 cm allpool. Üle kivi pinna kulgevad üks NO-SW suunaline ja teine NWW-SOO suunaline möra, mille ühtumiskohalt on välja murdunud väike kolmnurkne kild.

Sisestatud: 17.04.2006.

Mälestise ajalugu


Kultusekivi on dateeritud I at eKr. Kivi on avastatud T. Tamla poolt 1978. a. Esitatud riikliku kaitse alla võtmiseks 1978. a. Mälestisele on koostanud passi 1978. a, T. Tamla.

Sisestatud: 17.04.2006.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 18.01.2015.