Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 10884
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 02.12.1997
Registreeritud 02.12.1997
Mälestise vana number 560-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 12.11.18

Inspektor: Muinsuskaitseameti Tartumaa vaneminspektor, Anu Lillak

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogiline kultuurkiht ja tehislikud lohud kivi pinnal.

Sisestatud: 12.04.2006.

Mälestise kirjeldus


Tegemist on madala lameda raudkiviga, mis on pealtvaates ebakorrapärase muna kujuline. Kivi pikitelg kulgeb NW-SO suunas, kusjuures tema jämedam ots jääb NW poole. Järsumad on kivi SO ots ja SW külg, kuna NW ots ja NO külg on laugjad. Pealispind langeb mõnevõrra NW poole. Umbes pealispinna keskosast on kivi pinnalt ära tulnud kaks väikest õhukest lõhmu. Mõõtmed: läbimõõt NW-SO 3,15 m; laius NW otsalt 2,55 m; ümbermõõt 8,75 m; suurim kõrgus 0,4 m. Kivil on 111 lohku, mis paiknevad tihedalt kivi pealispinnal, tema SO otsal ja NO serval. Mitu lohku on kivi laugjamal NO küljel Kivi NW otsal ja SW küljel on vaid mõni lohk. Kivi SW küljel on üks lohk poolik, NO küljel kaks lohku teineteisega ühendatud madala soonega.

Sisestatud: 12.04.2006.

Mälestise ajalugu


Kultusekivi on dateeritud I at eKr. Kivi on avastatud H. Joonuksi poolt 1978. a. Esitatud riikliku kaitse alla võtmiseks 1978. a. Mälestisele on koostanud passi 1978. a, T. Tamla.

Sisestatud: 12.04.2006.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 18.01.2015.