Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 10892
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 02.12.1997
Registreeritud 02.12.1997
Mälestise vana number 562-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 07.10.10

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne-Viru maakonna vaneminspektor, Ingmar Noorlaid

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogiline kultuurkiht ja tehislik lohk kivi pinnal.

Sisestatud: 30.09.2005.

Mälestise kirjeldus


Tegemist on keskmise suurusega, ebakorrapäraselt ovaalse raudkiviga, mille pikitelg kulgeb kirde-edela suunas. Kivi otsad on järsud, küljed kergelt kaldu, mistõttu pealispinnale moodustub lame hari. Küljed on tugevasti sammaldunud. Kivi mõõtmed: pikkus 3,5 m; laius keskoses 2,7 m; suurim kõrgus 1,3 m. Kivil on üks ilmekas lohk, mis paikneb pealispinna edelapoolses otsas piki kivi kulgeval harjal. Lohu läbimõõt on 6 cm, sügavus 1,5 cm.

Sisestatud: 30.09.2005.

Mälestise ajalugu


Kultusekivi on avastatud T. Tamla poolt 1981. a. Muistis on esialgselt dateeritav I at eKr. Esitatud riikliku kaitse alla võtmiseks 1981. a. Mälestise pass on koostatud 1988. a. Passi koostas T. Tamla.

Sisestatud: 08.11.2006.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 16.01.2015.