Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 10899
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 02.12.1997
Registreeritud 02.12.1997
Mälestise vana number 153-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 22.10.10

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne-Viru maakonna vaneminspektor, Ingmar Noorlaid

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogiline kultuurkiht ja tehislikud lohud kivi pinnal.


Sisestatud: 12.04.2006.

Mälestise kirjeldus


Tegemist on suure suhteliselt madala lameda rabakiviga, mille pealispind on tasane, küljed järsud. Pealt ja servadelt on lahti tulnud mitu lõhmu. Kivi küljed ja pealispind on tugevasti sammaldunud. Mõõtmed: läbimõõt N-S 4,85 m; läbimõõt O-W 5,30 m; kõrgus Sservalt 0,90 m. Kivil on 85 lohku, mis koonduvad peamiselt tema S nurgale. Üksik eraldi lohk paikneb ka kivi N osas.

Sisestatud: 12.04.2006.

Mälestise ajalugu


Kultusekivi on dateeritud I at eKr. Kivi on avastatud T. Tamla poolt 1977. a. Esitatud riikliku kaitse alla võtmiseks 1977. a.

1970. aastatel sai alguse arheoloogiamälestistele teaduslike passide koostamine. Enamasti tegid mälestistele passe tegevarheoloogid või kirjeldati mälestisi tegevarheoloogide juhendamisel. Mälestisele Kultusekivi (reg nr 10899) koostati selline pass 1977. aastal arheoloog T. Tamla poolt.
Pass on ajalooline dokument, milles märgitud kaitse-eeskirjad ei kehti (nt kaitsevöönd). Enne Eesti Vabariigi taastamist muinsuskaitse all olnud mälestised võeti uue õigusaktiga (vt määrus Mälestise lehe päises) Muinsuskaitseseaduse alusel kaitse alla ning mälestiste kaitse korraldamine lähtub kehtivast seadusest. Kinnismälestise kaitsevöönd on 50 m alates mälestise välispiirist kui ei ole määratletud teisiti (Muinsuskaitseseadus § 25).

Sisestatud: 12.04.2006.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 16.01.2015.