Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 10901
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 02.12.1997
Registreeritud 02.12.1997
Mälestise vana number 155-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 07.10.10

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne-Viru maakonna vaneminspektor, Ingmar Noorlaid

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogiline kultuurkiht ja tehislikud lohud kivi pinnal.

Sisestatud: 30.09.2005.

Mälestise kirjeldus


Tegemist on hiigelsuure rändrahnuga, pikiteljega O-W suunas. Kivi on põhiplaanilt ebakorrapäraselt munaja kujuga, laiema otsaga W poole. Kivi otsad ja S külg on järsud, peaaegu püstloodjad, N külg mõnevõrra laugjam. Kivi pealispinna võib tinglikult jaotada kahte ossa. W otsal on see ca 1/3 ulatuses kivi pikkusest lame ja üsna tasane. O-poolne osa langeb väikese astanguna madalamaks ja moodustab lameda O-W suunalise harja. Lamedamat W poolset osa on varem kasutatud jaanitulealusena, mille tagajärjel see on mitmelt poolt pragunenud ja pealispinnalt on lahti tulnud väiksemaid kivikilde. Mõõtmed: pikkus 6,93 m; laius W otsal 4,35 m; suurim kõrgus SW nurgal 2,75 m; ümbermõõt maapinnal 17,3 m. Kivil on 10 lohku, millest suurim paikneb tema madalamal O poolsel osal; ülejäänud paiknevad kivi kõrgemal W osal ja on üsna nõrgad ning madalad, mõned vaid vaevumärgatavad.

Sisestatud: 30.09.2005.

Mälestise ajalugu


Kultusekivi on avastatud 1977. a juulis T. Tamla poolt. Analoogiliselt teiste kultusekividega on käesolev muistis esialgselt dateeritavad I at eKr. Esitatud riikliku kaitse alla võtmiseks 1977. a. Mälestise pass on koostatud 1977. a. Passi koostas T. Tamla.

Sisestatud: 14.11.2006.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 15.01.2015.