Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi
Mälestise registri number 10907
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 02.12.1997
Registreeritud 02.12.1997
Mälestise vana number 161-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(1)

Seisund: halb

Inspekteerimise kuupäev: 22.10.10

Inspektor: Muinsuskaitseameti Lääne-Viru maakonna vaneminspektor, Ingmar Noorlaid

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Arheoloogiline kultuurkiht ja tehislikud lohud kivi pinnal.

Sisestatud: 11.04.2006.

Mälestise kirjeldus


Tegemist on keskmise suurusega kergelt munaja raudkiviga, pikiteljega N-S suunas. Kivi O külg tõuseb kaldu üles, W külg on järsk. Kuna kivi keskosast on lahti tulnud sügav (ca 70 cm) kiilukujuline lõhm, moodustab tema pealispinnal kumer N-S sunaline hari. Väiksem lõhm on lahti tulnud ka kivi N otsalt. Mõõtmed: läbimõõt N-S 4,1 m, läbimõõt O-W 2,4 m, suurim kõrgus SO nukalt 1,1 m, ümbermõõt 10,6 m. Kivil on kaks väikest lohku (läbimõõt 5,5 cm x 5 cm, sügavus 0,6 cm ja läbimõõt 4,5 cm sügavus 0,5 cm), mis paiknevad pealispinna N poolses osas kõrgemal kahe lõhmu vahelisel nukil. Kivi O ja W külje vastu on veetud vähesel määral väikesi põllukive.

Sisestatud: 11.04.2006.

Mälestise ajalugu


Kultusekivi on dateeritav I at eKr.

Sisestatud: 11.04.2006.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m mälestise väliskontuurist, rangema kitsendusega ala on 5 m mälestise väliskontuurist.

Sisestatud: 17.11.2011.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 13.01.2015.